Eesti Elu
Kanada päevikust EE 5 2015 Tipa-tapa koolilaul Eesti Elu
Eestlased Kanadas 06 Feb 2015  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Mõni metsümiseja on talvel Põhja-Ameerikas hirmus tähtis, asetatud sünoptiku ametisse. Kui kuulsad uruelanikud nagu Ontarios pesitsev Wiarton Willie või Nova Scotia näriline Shubenacadie Sam küünlakuu teisel päeval oma koopast väljudes kas näevad või ei näe oma varju, siis kohalikud inimesed oskavad talve kestmist ennustada. Willie ei näinud oma varju – see tähendavat, et kevad pole kaugel. Samile aga heitis päike oma kiiri nii peale, et vaatlejad tuvastasid lumel laiku, seega pikk talv on veel ees.

Rahvatarkus on harjunud looduse näitajatele põhinema, ehitatud põlvkondade kogemustele, nende järgi ilma ennustuma. Paraku on esivanemate lähemine meediaajastul mitmeti oma mõju kaotamas, soovime kohe teada saada, kas täna sajab lund, selmet ümbruskonda jälgida.

Inimene on loodud liikuma ning oma peanupuga lahendama seda, mida ta suhteliselt väeti kere, võrreldes loomade riigiga, ei suuda teha. Vist pärast televiisori leiutamist on laialdaselt tuntud muret, et inimeste jalgadest on saanud statiivid – toetavad paigal olles, pea alati istudes, teistsugust kaamerat, inimsilmi. Infot kogutakse staatiliselt, mitte aktiivselt. Arvutimaailm on olukorra hullemaks teinud, inimsugu ei jälgi liikudes loodust, vaid külma, kalki ekraani. Sellistes olukordades ei põleta keha kaloreid; tulemuseks ülekaalusoleku probleem.

Ent ometi on lihtne lahendus, mis ei nõua jõusaali liikmeks astumist, kaasnevate kuludega. Kondimootorit saab vähema vaevata käivitada lihtsalt jalutades, tervisekõndimist harrastades. Nii endorfiine vabastades. Endorfiinid mitte ainult pärsivad igapäevaseid valusid (kangeid lihaseid jne), vaid osalevad ka normaalsetes füsioloogilistes protsessides, mida keha nõuab. Neil on ka oluline seos mentaalsetes protsessides nagu õppimine.

Mõistust tuleb arendada, seda on ammusest teada. Ladinakeelne aforism mens sana in corpore sano ehk terve mõistus terves kehas rõhutab tasakaalu, tuleb hoolt kanda nii füüsise kui vaimse tervise eest.

Filosoof Immanuel Kant oli kuulus Königsbergi linnapildis: tema igapäevaste ambulatoorsete käikude järgi võisid bürgerid oma kella seada. Suur mõtleja teadis, et vahel lööb hea idee, lahendus kiusavale küsimusele valla, siis kui jalad rütmis käies keha tasakaalu toovad. Ka lihtsurelikud on kahtlemata kogenud, et tihti sähvatab geniaalne mõte ühest kohast teise liikudes.

Koolilapsed on siin heaks näiteks. Kes meist poleks selles eas viimastel hetkedel, tundi rutates, korranud valemeid enne eksameid, saanud aru eilsest õppetunnist, tunnistanud, et jälle oleme targemaks saanud.

Koopaoravate päeval, kui talvetaat lumesajuga oma võimu näitas, viidi aga paljud Toronto lapsed autodega kooli. Harva näeb täiskasvanut kaks korda päevas noorte lastega sellist teekonda jala ette võtmas. Teismelised, teadagi, longivad oma kella järgi ise, linnas on koolid tavaliselt kodu ligidal, töötavatel vanematel aga on alati kiire, mugavam enese, mitte noorema lapse, huvides sohvrit mängida.

Muigama pidi CBC uudise üle, kus piltlikult oli jalgratas uuesti leiutatud. Aasta eest käivitas Kanada tervishoiuministeerium koostöös mitme ettevõttega ja riigi meediahäälingu CBCga väljakutsena programmi The Play Exchange. Eesmärgiks oli leida ning toetada loomingulisi lähenemisi, mis tiivustaksid tervislikumat elustiili. Näärikuul olid CBC vahendusel eetris kuue finalisti reageeringud, televaatajale anti nädal aega nende vahel valida, hääletades võitja otsustada.

Selleks osutus Trottibus; nime saaks ehk tõlkida kui traavimisbussi, millega lapsed saaksid tipa-tapa jalgsi kooli. Tähtsaks peeti, et on arvestatud tänapäeval üha enam mureliku kui mitte ülinärvilise vanemate maailmaga – Jussi ja Manni saadavad ettevõtte täiskasvanud „bussijuhid”!

Internetist Trottibussi tausta uurides avastab huvitunu, et nende lahendus pole üldsegi radikaalne ega jahmatamapanev. Lihtsalt kahe vabatahtliku abil korraldatakse lasteaialastest kolmanda klassi jütsideni turvalist ja huvitavat elamust kooli kõndides, seda erinevate marsruutide ja mängudega elavamaks tehes. No kuule nüüd, kas koolilapsed seda juba tänapäeval ei suuda ise teha? Trottibus Walking School Busi idee tuleneb Kanada vähiliidult (Canadian Cancer Society), kes omakorda lubab vabatahtlikke koolitada turvalise ja lõbusa õhkkonna loomisel. Kas ühiskond on juba nii mannetuks kujunenud, et sellist lähenemist üleriiklikult kiidetakse?

Põlvkondade kaupa on lapsed ise suutunud kooli jõuda. Jah, autoliiklus on ohuks, aga linn turvab ristmikke eredates riietes valvuritega, kes teevad kindlaks, et õpilased saavad ohutult üle tee. Karta pole midagi kui grupis või õe-vennaga koos minna.

Habemega lood sellest, kuidas Manni vanaisa pidi kaheksa kilomeetrit, mõlemas suunas ülesmäge, kooli vantsima, on tänapäeval ikka käibel. Kindlasti meenuvad mitmele lugejale talvised kooliskäigud Eestis, maal kas soome kelguga, suuskadel, linnades pea alati saatjateta, kui omavanuseid välja arvata. Imelik siis, et riiklikule murele leiti „lahendus”, mis pole sugugi uudne.

Kuid nojah, need, kes jäävad uskuma metsümiseja varju osatähtsusesse tänu nutitelefoni ekraanilt loetule, ei mõtlekski, et nuppu saab teritada nii, nagu vanajumal seda ise ette nägi – oma enese võimeid arendades vabas õhus märgatuga.
TÕNU NAELAPEA
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus