Eesti Elu
Kanada päevikust EE 17 Eesti Elu
Arvamus 29 Apr 2016  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Patsiendid enne poliitikat

Selle kuu lõpuks on maksumaksjale kohustuslik, et oleks tulumaksuvorm täidetud, Ottawasse saadetud, võlad kinni makstud. Ontarios elavale on eriti nöök McGuinty valitsuse juba aastaid tagasi kehtestatud salajane lõiv provintsi tulumaksus, mis teoreetiliselt läheb tervishoiule. See polevat aga nö maks, vaid „Health Premium”. Sunduslik. Ja see on progresiivne maks – mida suurem sissetulek, seda rohkem peab maksma. Kas käid arsti juures või mitte, seda tuleb maksta, aga on hea teada, et vajadusel võetakse kvaliteetses haiglas vastu.

Paras iroonia on, et Ontario tervishoiuminister Eric Hoskins on ise arst – aga mitte kolleegide vastu sõbralik. Kärbib süsteemilt rahasid, mitte ainult sissetulekuid. Pidage meeles, et arst on iseseisev ettevõtja. OHIPilt saadud rahad ei arvesta detalidega nagu arsti enese sissetuleku tulumaks, kuludega nagu personal, üür, tarbed ja kindlustus. Pensioni ega hüviseid ei ole, vastupidiselt poliitikutele. Miks siis arste vihastada? Vananeva rahvastikuga peaks just raha tervishoiu poole suunama, mitte sealt võtma – eriti kui selleks on eri lõiv loodud.

Laupäeval protesteerisid arstid Queen’s Pargis valitsuse vastu. Kui poliitikud langetavad lolle otsuseid (MaRS, elektrisüsteem, Orange, jne.), visates miljardeid tuulde, siis arst hoolitseb elu eest. Millel pole hinda. Jah, mõni spetsialist saab üüratult kõrget, seda näiliselt, palka, aga nagu mainitud, kliinikute ülalpidamine, tehnoloogia on kallis, tasemel abijõud nõuab tasemel palka. Kõik arsti taskust. Ning need rikkad spetsialistid on erandid. Toronto Ülikooli kliinikus töötav arst ütles ajakirjandusele, et tema juuksur saab kõrgemat tunnitasu kui tema.

Kutse rahvakoosolekule rõhutas kokkuvõttes seda, et üldiselt arstid hoiduvad poliitikast. Aga et süsteem on praegu nii ebastabiilne, ei leitud muud valikut.

Nimelt. Arstid üle Ontario, mitte ainult Torontos, on kasvava mure ja frustratsiooniga jälginud, kuidas nii McGuinty kui Wynne’i valitsused on rekordiliselt käivitanud lühinägelikke poliitiliselt motiveeritud poliise, mis vähendavad arstide võimet patsientide eest hoolt kanda. Katsu sa leida tänapäeval suurlinnas perearsti.

Kasvav arv arste sulevad poliitika tõttu praksise või lähevad erru, isegi kui nad on kauem kui pensioniikka jõudnuna patsientide eest hoolt kandnud. Haiglad koondavad õdesid! Haiglatel puuduvad ressursid, et kasvava vajadusega populatsioonile nende jaoks tasemel reageerida. Kui poleks haiglates nii arvukalt vabatahtlikke, kas pensionäre või keskkooliõpilasi, kes seal oma diplomi saavutamiseks täidavad nõutud vabatahtlike tunde, siis ei tea, kas iga haigla suudaks enam kohest ravi anda.

Operatsioone ootavate järjekord aina kasvab pikemaks, tulemuseks et ka ooteaeg on märksa pikem. Ühes hiljutises Staris oli artikkel noorest neiust, kel tuvastati ravitav vähktõbi. Kui oleks kohe arsti juurde pääsenud ning õiget ravi ja ravimeid saanud, siis oleks neiu ehk ikka elus. Paraku ja kurvalt mitte, kuna üheksa kuud abi oodanud teismeline ei suutnud vastu pidada. Kas tõesti on ühe noore inimese elu nii vähe tähtis, et poliitikud ignoreerivad karjuvat vajadust majandusliku süsti andmiseks? See on ülimalt hea näide, et patsiendid on need, kes kannatavad poliitikute lühinägelikkuse tõttu.

Valitsust ümbritseb skandaal skandaali järgi. Peaminister Wynne korraldab tuluõhtuid, et liberaalide jubagi prisket, ülevoolavat „sõjakirstu” ehk rahad, mis majandavad valimiskampaaniaid, veelgi enam täita. Tuluõhtutele on kutsutud jõukad ärimehed, kes suurte annetustega poliitikat teadagi mõjutavad. Kui see pole korruptsioon, siis mis on? See raha ju rahvani ei jõua.

Internetis on arstide vastutahtmist poliitilisele areenile astumisest rohkemat leida www.carenotcuts.ca saidilt. Võib kihla vedada, et vaevalt ükski patsient, kel õnne perearstiga tervisemuredest rääkida, tema abil neid lahendada, pooldaks poliitikut üle perearsti. Või haiglas sinnasattununa kvaliteetsete, hoolivate kirurgide, õdede, sekretäridega kogemuste üle kurdaks. Ontarios on ikka maailmaklassi tasemel ravi – kuid liberaalid tahavad demograafilisi realiteete eirates seda süsteemi lõhkuda.

Õpetajad streigivad alatasa. Arstid ei soovi – ega ole lubatudki. Politseile antakse palka igal aastal juurde – tänavuses päikesepaiste nimistus, st need, kes enam kui $100 000 aastas teenivad, oli tervenisti 80% Toronto kordnikest. Ohtlik töökoht ja oluline, aga egas nad tervet tööpäeva kuritegevuse tõkestamisega tegele, on ikka aega kohvipoest sõõrikuid osta. Toronto linnaeelarves on kõige suurem osa politseile suunatud, ja see kasvab iga aastaga. Mitte nagu arstil, kes pika tööpäeva jooksul tegeleb ainult tervisega, langetab otsuseid, mis on määravad. Arvan, et arstidel on kordnikust, kes peab olema vaid keskkooli haridusega, palju pingerikkam elukutse, mis vajab keskelt läbi kaheksa aastat kõrgharidust, otsa iga-aastaseid täienduskursuseid.

Kordan ülalmainitut – kui naistejuuksur teenib paremini kui kliinikus rügav arst, siis on midagi viltu. Eks soengute vormistamine ole kunst, aga elud pole mängus. See, et jüripäeval esitasid arstid valitsusele väljakutse, on kiiduväärt. Eriti kuna Ontario koorib valskuse kaudu maksumaksjalt tervishoiu nimel lõivu, raha aga sinna ei suuna, pigem kärbib. Patsient on tõesti tähtsam kui poliitika.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus