Eesti Elu
Kanada päevikust 4 2016 Majandus ei tunnista patriotismi Eesti Elu
Arvamus 30 Jan 2016  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kanada päevikust 4 2016

Majandus ei tunnista patriotismi

Võõrsil elavale eestlasele, vaatamata sünnimaale, on isamaalisus suhteliselt lihtne mõiste. Eesti on südames, sügaval. Asukoha- või sünnimaa tavaliselt ei ole niivõrd tugeva emotsionaalsusega seotud, küll aga intellektuaalselt, seda peamiselt tänus, et elatakse turvalises riigis. Vahel löövad isegi tugevamad tundepuhangud valla, näiteks kui Vahtralehemaa jäähokikoondis Vene meeskonda nende oma territooriumil taliolümpial otsustavalt võidab, neli aastat pärast seda, kui Kanadas samuti kullaga kroonitud. Kuid Kanada aastapäeval on vaevalt rinnus sama tunne kui 24. veebruaril.

Neid mõtteid on huvitav heietada kahe riigi kodanikuna, olles taas siinsete projektide luhtamineku suhtes nördimust tundnud. Möödunud nädalal levis teade meedias, et majanduslikel kaalutlustel on otsustatud tulevaks aastaks, Kanada 150. aastapäevaks planeeritud üleriiklik pidutsemise projekt „Canada 150 Give Back” eeltööd katkestada. Ette oli nähtud tervel 2017. aastal hinnata riiki, mitte ainult aastapäeval. Selgitus katkestamiseks olevat maailma majanduse ebakindlad tegurid.

Projekt pidi rakendama just rohujuurtetasandil tavakanadalasi, et ei oleks vaid Ottawas kahuripaukude, võõrriikide juhtide kohalolekul poliitikute pidu, vaid et väärikalt saaks märkida pindala poolest suure, kodaniku südame poolest hooliva ja andvalt suuremagi ning maailma ühe eelistatuma riigi, kus tahetakse elada, juubelit. Seda ookeanist ookeanini, Arktikani välja. Originaalseid plaane lugedes meenus, kui uhkelt ja pidulikult lõunanaabrid aastal 1976 oma 200. a juubelit tähistasid. Ning ka aastat 1967 siin, kui Kanada sai sajaseks. Tuleb teada, mida vabadus tähendab, võõrvõimudest pääsemine, enesemäärmisõiguse saavutamine loeb ju pikaajaliselt märksa rohkem kui mingi võit hokiväljal.

Phil von Finckenstein, Maple Leaf Strategies firma esindaja (ettevõte oli projekti käivitaja) ütles meediale, et mõttel oli lihtsurelike hulgas arvukalt toetajaid. Ta lisas, et see oleks olnud Kanada ajaloos ainulaadne eneseväljenduslik projekt, mis oleks võinud ainult riiki tugevdada, inimesi nii ühtlase sihi poole töötades lipu, sümboolika ja riigi ajalooliste põhimõtete alla koondada.

Kuhu siis asi takerdus? Maple Leaf Strategies oli kaasanud projekti juhtima arvukalt eliitärimehi, ametiühingute juhte ja endiseid nimekaid poliitikuid. Nendel on aga börsi jälgides vesi ahjus, kardavad kõrgeid kulusid, ei mallanud enam projekti toetada. Ütelge aga, kuidas ülalkirjeldatud Vancouveri taliolümpiat korraldati, majandati? Kas need ei andnud noortele – õieti igas vanuses kanadalasele – rahvuslikku süsti?

Ja ei ole nii, nagu need juhtindiviidid isiklikult majanduslikult vaevleks. Pigem on nad ise lihtrahva kukil ennast rikkaks õginud, kui olla natuke häbematu. Tõele näkku vaadates, edukate ärimeeste sissetulekud, poliitikute pensionid, ametiühingute magusad hüvised on sellised, mis asetavad kõik kolm grupeeringut eri klassi. Sellisesse, mida rohujuurtetasandil keegi ei tunne.

Kas nö tavalised maksumaksjad peaksid siis nüüd omal algatusel uhkekõlalise projekti juhtimise üle võtma? Lugegem uuesti, millise nime all juubelipidustuste programmi ette nähti – riigile, loogiliselt rahvale, tagasiandmise kaudu uhkust ja patriotismi kasvatada.

Kas tõesti on dollar vägevam kui südametuksumine? Rikkurid peaksid vabandama, eriti arvestades, kuidas loodetakse praegu põgenikekriisist pääsenute toetamisel tavakodaniku panust, mitte organiseeritud Ottawa poolt juhitud programmi kaudu. Kalk ja range juhtimine võib äri ja poliitika valdkondades olla määrav. Küll aga mitte sellise kirjeldamatu tunde, nii nagu on patriotism, riigi ja selle inimeste hindamisega arvestades. Sellest peaks iga inimene aru saama.

Kujutage eestlasena ette seda, et lähitulevikus virvendav EV100, tähistamaks omariiklikuse väljakuulutamise, NB! mitte veel võitmise!, juubeliüritused jääksid kulutusi kartes ära. Ei suudagi. Ning kui just maailm ei implodeeri, sisse suundudes plahvatab, nagu praeguste kriiside taustal ähvardab juhtuda, siis kindlasti Tallinnast Valgani, Narvast Sõrve sääreni kogunetakse sinimustvalge alla mitte ainult härduses, vaid siiras tänus.

Eesti pidi kannatama sajanditepikkust orjapõlve, möödunud sajandil kolme okupatsiooni. Eestlane oskab olla tänulik, selletõttu teab ka, mida tähendab isamaalisus, hindab vabadust, ei tõmba küüru selga.

Ehk oleks Kanada eliidile vaja USA-poolset okupatsiooni või isegi karmimat, punahiina poolt anastamist, mis majanduslikult, muide on Hiina kriisi tõttu ehk juba juhtumas, enne kui siinsed kõrgel hõljuvad dollarikummardajad saavad aru, mida tähendab ühtekuuluvus.

Kõikide sisekemplemiste kiuste on eestlased isamaalisuse musternäitajateks. Tahaks loota, et enne 2017. a. saabumist tulevad kukrunööride kaitsjad mõistusele ja et Kanada saab märkida nii nagu peaks uhke riigi juubelit, nii nagu peaks olema kord ja kohus vabas maailmas.
TÕNU NAELAPEA
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus