Eesti Elu
Kanada päevikust 3 2016 Lohekoopast poliitikasse Eesti Elu
Arvamus 23 Jan 2016  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kanada päevikust 3 2016

Lohekoopast poliitikasse

Kus on tänapäeva Püha-Jüri, kes kui mitte mõõgaga, siis vähemalt selge mõistusega ajaks praeguse aja tuldsülitavad monstrumid igapäevasest elust, kui mitte poliitikast eemale?

Järgmised read kirjutas peaaegu kuus aastakümmet tagasi Jämesäär, legendaarne skaudijuht noorte ajakirja Tulehoidja 1956. aastakäigu kolmandasse numbrisse. Mitte ainult ei olnud Jämesäär (Heino Jõe skaudinimi) Tulehoidja asutaja, kauaaegne toimetaja, väsimatu eestluse ja skautluse hoidjana võõrsil. Ta erakordne loovhing tähendas viljakust mitmel alal, nii lehemehe, õpetaja kui taidurina. Lembitu maleva poisid mäletavad ta laagrilaule, huumorimeelt, hämmastavat oskust poistele pildis, viisis ja sõnas kinnitada eestluse erakordsust ja skautliku väljakutse vajadust paguluses.

Ta kirjutas siis nii: Püha-Jüri „surmas lohemao Neetud Linna väravas, kui koletis tuli õgima oma ohvrit. Sellest ajast me tunneme lohet, kes halastamatult tallab õigluse viljaväljadel, neelab inimesi, rahvaid ja maid. Me tunneme lohet ka iseendas – kuidas ta viskleb ja vingerdab kadeduse ja viha hetketel meie südametes ning kuidas ta kuum hingõhk tõuseb meie pähe ja põskedesse.” Noortele kirjutas hinnatud skautmaster, et too lohe, kes meis endis möllab, on kurjuse, kadeduse, viha ja vaenu lohe. „Kurjuse vastu saab otsustavalt võidelda ainult see, kes ise ei kanna endas madalaid kirgi.” (Vihje siin muidugi punasele lohele, kommunismile.)

Kuuma, isegi leekiva õhu valijate peale väljahingamises ja madalate kirede peale ehitamises on poliitikuid kaua süüdistatud. USAs on hetkeseisus lohe mantlipärija Donald Trump.

Kanadal on aga oma kandidaat värskelt võitlustandrile ilmunud, kes irooniaga pooleks peab Trumpi enamaks kui tuttavaks. See on Kevin O’Leary. Ülijõukas nagu Trumpki ning pealetükkiv oma arvamuste esitamises. Halenaljakas on fakt, et kanadalased ei teadnudki palju O’Leary kohta – enne, kui ta teleekraanil saavutas suure vaatajaskonna Lohekoopa ehk Dragon’s Den seerias. Seal esitavad leidurid, tulevased ärimehed oma leiutisi, tulevikuplaane paneelile, lootes neilt saada majanduslikku süsti, et käivitada ettevõtet. Dragon’s Den eeskujul alustati USAs analoogse telesaatega, Hai akvaarium, ehk Shark’s Tank, kus O’Leary oli ka antagonistlik panelist. Mõlemad elukad on ju armutud tapjad, üks legendist, teine päriselust. Huvitav, et edukaid ärimehi soovib massimeedia just nii kujutada – et pead olema külmavereline mõrtsukas, selleks, et äriilmas toime tulla. Ärgem unustagem sarnasuses ka Trumpi teleseeriat USAs. Olete vallandatud!!

Nii Kanadas ja USAs on just selliseid eeskujusid olnud arvukalt, kapitalismi üheks inetuks küljeks. Eraettevõtlus ja vabaturg on head asjad, aga midagi on viltu, kui 1 % teenib miljardeid. (19. sajandi nö röövel-parunid olid USAs siis juba miljardärid, tänu sellele, et saavutasid alatute nippidega näiteks raudteede ehitamistega monopolid, kurnasid töölisi, ja ainult mõni neist, nagu Andrew Carnegie, andis filantroopselt raha hiljem osaliselt tagasi, Carnegie on ajalukku läinud raamatukogude majandajana pööblile.)

O’Leary sai möödunud nädalal tähelepanu osaks, kui ta Alberta NDP peaminister Rachel Notley’le pakkus $1 miljoni, kui ta ametikohalt tagasi astuks. Lohe sõnul on Notley selles süüdi, et Alberta toorgaasi ja nafta tööstus kiratseb, unustades, et see on globaalne nähtus, ning et süüdi on pigem föderaalsed konservatiivid. Stephen Harperi valitsus ehitas oma eelarved ja majandusliku filosoofia sellele, et Alberta maapõuevarad on ammendamatud, hinnad kestavad kaua kõrgetena.

Harper astus äsja teadagi pärast valimiste kaotust konservatiivide partei juhi kohalt tagasi. Hetkel on võimalikud kandidaadid leiged parempoolsete populistide vallast – sellised, nagu oli Tim Hudak, Ontario PCde juht, kes ei suutnud tabada tähelepanu ega poolehoidu.

Nüüd üllatas O’Leary, kel on ainult ärikogemused, teatega, et ehk tema kandideerib vakantsele kohale. Kui praegune Kanada peaminister astus poliitikasse tänu isa nimele, ainsaks kogemuseks osaajaline lavakunstiõpetaja töökoht keskkoolis, siis tema karisma ja suur soov Harperit asendada tähendas siiski Justin Trudeau võitu. Ta sada päeva mesinädalaid pole veel lõpuni jõudnud, aga kindel on, et uus valitsuse juht ei suuda nii mõndagi lubadust täita. Vähemalt tal on noorte poolehoid, mis tähendab paljutki.

Aga et O’Leary, ilmselt Trumpi hetkeedust julgust võttes nii kuraaslikult praalib, et ta võiks pea ees akvaariumist poliitika lainetesse sukelduda, vältides sealseid maruohte, peegeldab kas enesejoovastust või viirastuslikku eksiarvamust.

Kuhu on kadunud Bill Davised ja Joe Clarkid, nö punased toorid, südametunnistusega konservatiivid? Või Robert Bordenid, kes suutis sõjaaegu valitseda, ebapopulaarseid makse rahvale asetades, aga suure poolehoiuga. Harperist oli kena lahti saada. Aga kui tuleviku pilt näeb Trumpi Valges Majas, O’Learyt Parlamendimäel, siis kappaks Kanadast kaugele. Kindlasti aga mitte Kapadookiasse, kus Jämesääre järgi kurjuselohe elas enne, kui Püha-Jüri ta pea maha raius. Ehk on sealgi kurjus taas valitsema hakanud, tänu arrogantsete ja jõukate inimeste „visioonidele”.

TÕNU NAELAPEA
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus