Eesti Elu
Kanada päevik. Veel rahvaloendusest
Arvamus 27 May 2011  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kirjutasin mullu suvel päevikusse (EE # 30, 2010) Kanada rahvaloendusest ning muredest, mida paljud olid esitanud seoses infokaitseseadusega. Eriti võimalusest, et kogutud informatsiooni saab nii eraettevõtete kui ka pahatahtlike elementide poolt kuritarvitada.

Kanada kodanik on seaduse järgi kohustatud rahvaloenduse küsimustele vastama. Hiljuti lõppes Briti Kolumbias kohtuprotsess, kus mõisteti süüdi kodanik, kes keeldus täitmast eelviimase rahvaloenduse küsitluslehte, kuna leidis, et vastuseid esitatud küsimustele, polnud riigil valitsemise huvides vaja andmebaasi, mida riik kasutab nagu soovib, saata. Tõesti, on ju teada, et kogutud informatsiooni müüakse edasi eraettevõtetele (muidugi nime avaldamata, aga demograafilist pilti andes) selleks, et anda ülevaadet teatud elamispiirkondadest.

Tänavune rahvaloendus tekitas veelgi nördimust, sest eeldati, et igal kodanikul on infoajastul olemas arvuti. Seega, nö “default option” elik eelistatud variant, mida näiteks riik keelab ettevõtetel kasutamast (näide: kui te ei vasta sellele kirjale, eeldame, et soovite jätkata praeguse ärilepinguga, sidudes sellega kliendi firmaga, kuigi ta ehk ei soovi enam neid teenuseid), on jubagi diskrimineeriv neile, kes ei ela arvutiilmas kas arvutipuudusel või oskamatuse/soovimatuse tõttu. Või kes, nagu allakirjutanu, ei soovi interneti kaudu isiklikku informatsiooni kusagile saata.

Kanada riik rahustab kohe rahvaloenduse koduleheküljel, et “sait” on turvaline. Ent nagu arvutispetsid on teadlikud, pole serverit ega arvuti andmebaasi, millesse hea häkker ei suuda sisse murda. Mõelge vaid WikiLeakside peale. Pentagoni ja USA riigisekretäri andmebaasidest on saadud informatsiooni, mis ei olnud mõeldud avalikustamiseks. Näiteid on palju.

Kuigi Kanada riik annab teise variandina võimaluse paberlehel rahvaloenduse küsimustele vastata, tuli seda ankeeti eraldi posti teel tellida. Ja mis hullem, Kanada riik ise ei talleta saadud informatsiooni elektroonilistesse andmebaasidesse. Leping sõlmiti hoopis USA militaartehnoloogia ja relvastuse gigandi Lockheed Martiniga, kes skännib paberile kirjutatud vastuseid ja edastab need Ottawasse. Kerkib küsimus – kas Kanadas ei ole vastavate oskustega firmat, kes suudaks sellise päris lihtsa ülesandega toime tulla? Kui juba Kanada kodaniku isiklik informatsioon liigub USA kaudu, siis eriti Patriot Acti ajastul, mil isiklikud inimõigused on jubagi piiratud, on tulemuseks päris kõhe tunne.

Küsimused ise olid suhteliselt süütud, ja eks vist ole, kui tõele otsa vaadata, kusagil andmebaasis enamasti juba olemas. Täiskasvanutel/maksumaksjatel näiteks tänu tulumaksuankeedi täitmisele. Siiski oli nii mõnigi küsimus absoluutselt tähtsusetu. Kellele läheb korda, kas vastaja on abielus, lesk, vallaline või vabaabielus? Alaealiste suhe majas elavate täiskasvanutega peaks olema sünniregistrite kaudu teada. Samuti see, kas inimene on omasooihar või mitte, samasoolises vahekorras (vabandage, abielu see ei ole) pole ju ometi riigi asi.

Mõtlesin muiates pärast möödunud laupäevast Stari, Kanada suurimat liberaalselt häälestatud ajalehte, lugedes, et ei tea, kuidas üks perekond rahvaloenduse ankeeti täitis. Pidage meeles, seaduslikult kohustuslik igale riigialamale. Nimelt kasvatab üks perekond oma lapsi, ilma et peaksid bioloogilistest realiteetidest kinni. Noorima lapse sugu pole paljastatud. Kui küsitakse kas titt nimega Storm (oi, kui irooniline) on poiss- või tütarlaps, siis ei vastata – olevat vaid laps. Vanemad ei soovivat – nii Star kirjutas – et lapsesse suhtutakse sellest sõltuvalt, mis tal “jalgade vahel on”.

Ühiskonna mõjud ja sotsioloogilised surved ei otsusta identiteeti. Bioloogia on otsustav. Seda terves loomariigis. Kui pole emast ja isast, pole järelkasvu. Kaks samasoolist võivad mängida mistahes mänge, aga järglast ei too nad isegi mustkunstiga ilmale.

Rahvaloenduse küsimuste hulgas on selgelt vaja määrata sugu. Mida häbeneda? Mida karta? Fakt on fakt, sellele ei saa keegi vastu.

Veel informatsiooni müümisest rahvaloenduse taustal. Vähesed on vist teadlikud, et Kanadas võib tööandja pääseda töölise isikliku informatsiooni juurde, mis ehk viimase arvates on isikuõiguse seaduste järgi kaitstud. Firma Davis+Henderson lubab ettevõttel väikese maksu eest kontrollida kas töölisel on kriminaaltoimik, kas ta nimi on kurjategijate andmebaasis. Samuti saab väikese maksu eest kontrollida töölise majanduslikku tausta, kontrollides ta maksuvõimelisuse ajalugu, siinse maa keeli “credit check’iga”. Seda kõike tööliselt luba küsimata.

On see õige? Teoreetiliselt võiks inimene selle põhjal kaotada töökoha mingi ettekäände tõttu. Minevik ei peaks ometi mõjutama olevikku ja tänast töövõimet ning –oskust.

Sellised isikliku informatsiooni kuritarvitamised teevad tulevikku silmas pidades murelikuks. Kui kodanik vastas ankeedil jaatavalt, siis avalikustakse 92 aasta pärast tänavuse rahvaloenduse tulemused. Huvitav, kas praegune poleemika tänaste teravate küsimuste kohta, millele õiget vastust ei olegi, satub siis luubi alla. Peaks ju tänagi olema rohkem lihtrahval teada, kuidas nende õigustega informatsiooni kogumise huvides rohmakalt ja vääralt ümber käiakse.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus