1. juuli päikesepaistelisel hommikul heisati Eesti Kodu (EK) õuel lipuvardaisse Kanada ja Eesti riigilipud, et pühitseda Kanada 141. aastapäeva.

Pirni- ja õunapuude alla paigutati lauad, pingid ja toolid ning EK perenaise Margot Nortmaa juhendamisel täitus laud isuäratavate toitudega, mida iga peoline oli kaasa toonud. Kuna tänavuse Canada Day aiapeo korraldajaks oli EK kultuurring, siis teatas esinaine Aino Müllerbeck kohe, et aiapeole tulevad võib-olla ka külalised Eestist — nimelt E STuudio Kammerkoor, kes külastas sama päeva hommikupoole Ehataret, kust Eesti Kodusse on ju vaid mõni samm.

Aiapeole kogunenutele pidas avapalvuse õp. Kersti Kimmel, misjärel lauldi Kanada hümni. Väga huvitava aastapäevakõne pidas Kalju Kaur, mida refereerime siinkohal lühidalt.

Hr. Kaur mainis, et oleme ülimalt tänulikud Kanadale, kes avas meile, sõjapõgenikele oma uksed. See maa sai meie maaks, kus saime rahus turvaliselt elada, ütles kõneleja ja meenutas, kuidas siinsetel eestlastel osutus võimalikuks omandada haridust ja õppida erinevaid elukutseid. Omalt poolt tutvustasid eestlased kanadalastele oma kultuuri ja tavasid, nõudes samas Eestile vabadust. Meie lipp on alati lehvinud tähtsamatel rahvuslikel üritustel vahtralehe lipu kõrval. Eestlased ei unusta ka kunagi, et Kanada oli üks esimestest riikidest, kes tunnustas Eesti Vabariigi taasiseseisvust 1991. a. Küllap tunnustab Kanada oma 141. sünnipäeval eestlaste kultuurilist panust ja hindab nende haritust, mis on aidanud rikastada Vahtralehemaa kultuuri. Kuid Kanada mullas puhkavad ka paljud meie rahvuskaaslased.

Edasi peatus kõneleja Kanada lipu ajalool. On paradoksaalne, et pikka aega polnudki Kanadal oma riigilippu. 1964. a. algas „lipulahing“. Peaminister Lester Pearson soovis, et Kanada saaks endale erilise, tavapärastest erineva lipu riigi 100. juubeliks 1967. a. Valida oli kolme erineva lipuvariandi vahel. Võitjaks osutus meile hästi tuntud vahtralehega lipp, mille kinnitas parlament hääletustulemusega 163:78 15. detsembril 1964; senat kinnitas parlamendi otsuse 17. detsembril ning 24. detsembril andis kuninganna lipu kasutamiseks oma nõusoleku ja kirjutas alla vastavale proklamatsioonile.

Kõne lõpuosas väljendas hr. Kaur oma isiklikku tänu sõbralikule Kanadale, kuhu ta saabus oma perega 3. juulil 50 aastat tagasi. „Jumal õnnistagu Kanadat!“ lõpetas hr. Kaur oma huvitava ja faktiderohke kõne.

Juba kostiski hüüdeid „Tulevad, tulevad!“ Fotol on jäädvustatud tore hetk E STuudio Koori Eesti Kodu õuele saabumisest, mis jääb meie kodu arhiivi, kui mälestus ühest ilusast päevast. Tugeva aplausi ja pr. Müllerbecki tervituse saatel saabusid meie aiapeole E Stuudio Kammerkoori 30 lauljat, keda tutvustas EK perele koori saatev väsimatu Edgar Marten.

Seejärel andis koor minikontserdi EK aiapeol, mida ei unusta me kunagi. Mitmed meist olid kuulnud neid juba kontsertidel ja Seedriorus, kuid selle eest, et nad EK aia nii kaunilt kõlama panid, oleme koorile ja dirigentidele südamest tänulikud ning soovime neile edu ja õnne edaspidiseks.

Vesteldes hiljem lauljatega kohvitassi juures, küsisin, kas nad on ka oma reisist väsinud. Nad vastasid, et ei tunne mingit väsimust, olles harjunud kontsertreisidega.

Tänusõnade, aplausi ja tagasikutse hüüete saatel lahkusid noored lauljad, keda ootasid ees Canada Day pidustused Ontario järve kaldal ja võib olla isegi järves ujumine.

Meil, EK elanikel jätkus siiski veel jõudu Kanada sünnipäevapeo jätkamiseks.
Kohvilauas lauldud ühislaule saatsid akordionil kaks tublit pillimeest — Voldemar Palo ja EK „aiandus-minister“ Martin Lepik.

Oli haruldaselt ilus Kanada Päev Eesti Kodus. Südamesse läinud palvus, sisukas kõne, lauljad Eestimaalt, rikkalik toidulaud ja ühislaulud kahe pillimehe saatel. Suur tänu korraldajatele!

Märkmed: