Eesti Elu
Kanada-eestlaste jätkusuutlikkus
Arvamus 01 Oct 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Veiko Parming

(Veiko Parming kõneles Tartu College’i 40. aastapäeva aktusel 19. septembril)

Tartu College on olnud 40 a üheks keskseks kohtumispaigaks Toronto- ja laiemale Kanada-eesti ühiskonnale. Oleme näinud ja kuulnud müriaadi tegevuste ja organisatsioonide kohta, mis võimaldavad Kanada-eestlastel osaleda oma ühiskonna kultuurilistes ja akadeemilistes valdkondades. Oleme kuulnud arhiivist ja plaanitud Välis-Eesti Muuseumist, mis kindlustab, et mälestused nendest tegevustest säilivad.

Arhiivil ja muuseumil on mitu põhjust. Need aitavad kodueestlastel õppida väliseestluse kultuurist, mis viimase 65 a jooksul on välja kujunenud. Muuseum annab võimaluse mitte-eestlastel õppida meie kultuuri kohta. Muuseum võimaldab meenutada või ette kujutada möödaläinud aegu.

Neid funktsioone saaks täita näiteks liivi kultuuri kohta liivlaste muuseum. Muidugi on probleem, et tänapäeval liivlased elavad põhiliselt ainult muuseumis. Kultuurimuuseumi olulisim funktsioon on olla alus elavale rahvale. Kõige edukam ühiskond on see, mille liikmete huvi tundmine oma ajaloo vastu motiveerib neid kokku tulema ja oma tavasid säilitama. Nagu öeldakse, kes tunneb oma ajalugu, saab kujundada oma tulevikku.

Kuna on palju räägitud minevikust, siis mina suunan oma ettekande tulevikule. Käsitlen ehk meie ühiskonna olulisimat küsimust: mis teel on Kanada-eestlus, mis meie ühiskonnast saab?

Tänapäeval on sõna „jätkusuutlikkus“ (sustainability) kõikjal ja kõik teavad vähemalt seda, et see on hea asi. Kahtlemata. Aga kui proovida vastata küsimusele, „kuidas“ saavutame jätkusuutlikkust, siis on enne vaja vastata põhilisemale küsimusele: mida täpselt tahame jätkata?

Välis-Eesti Muuseum on väärtuslik ettevõtmine, et jäädvustada kõike, mida eestlased Kanadas on pidanud tähtsaks oma eestlaseksolemisel, kuidas eesti kultuuri on püütud säilitada, aga ka kuidas kohalik kultuur on mõjutanud Kanada-eestlasi. Raudse eesriide tõttu tekkis väliseesti kultuur ja kodueesti kultuur. On tähtis meeles pidada, et see oli ajalooline katastroof – Eesti okupeerimine – mis killustas eestlased üle maailma. Peame tunnistama, et erinevusi eri kohtades elavate eestlaste vahel on olemas ja neid omapärasid saab teatud määral esile tõsta, aga need erinevused ei peaks meid piirama. Laiemas perspektiivis ülemaailme eestlus on üks rahvus.

Kanada-eestluse, kui distinktse kultuurigrupi säilitamine, ei ole kaugeltki sama tähtis kui eestluse säilitamine üldiselt. Pagulastel oli selge, et nemad tahavad eestlust säilitada nii kaua, kui Eesti saab jälle vabaks. Kui eesmärk saavutati, muutusid eestlased Kanadas väliseestlasteks. Me võime uhked olla selle üle, et oleme kanadalased ja eestlased. Peaaegu ükski meist ei kahtle, et mahume laiemasse Kanada ühiskonda. Me ei peaks ka kahtlema, et mahume laiemasse eestlusesse.

Praegu on Torontos võimalik osaleda igal nädalapäeval eestikeelses ja -meelses tegevuses. Siiski on toimunud märgatav eestlaste sulamine ümbritsevasse Kanada ühiskonda, keele unustamine ja assimilatsioon.

Arvan, et eestluse jätkusuutlikkus Kanadas on võimalik ainult siis, kui ehitame ülemaailmse eestluse võrgustiku, mille keskpunkt on vaba Eesti riik. See sisaldab tihedaid suhteid kodu- ja väliseesti organisatsioonide vahel, isiklikke tutvusi ning sõprusi välis- ja kodueestlaste vahel.

Mõni ehk vaidleks, et eestlust säilitatagu Eestis. Kes õige eestlane, see koligu Eestisse ja jätku Kanada seljataha. Ei saa aga eirata, et mitmetel meist on Kanadas perekond, sõbrad, kooli- ja töökohustused; Kanadas on mitmes töövaldkonnas võimalused paremad; ja eelkõige, enamikul meist on ka suur kokkukuuluvustunne Kanadaga.

Pealegi, üha vähem oluline on, kus keegi alaliselt elab. Tehnoloogia võimaldab suhtlemist, millest ei oleks suutnud unistadagi 50 a tagasi ja Kanada-Eesti vahel liikumine, kuigi mitte just odav, on igati võimalik. Tugev ülemaailmne eesti võrgustik saab pakkuda noortele Kanada-eestlastele võimaluse osa saada keele ja kultuuri arengust Eestis ja kogeda Eesti keskset miljööd. Mõned ehk otsustavad Eestis elada; teised leiavad, et siiski eelistavad Kanadas elada, aga suudavad ja on rohkem motiveeritud juhtivat rolli mängima Kanada-eesti ühiskonnas. See võimaldab eestluse säilimist Kanadas.

Olen rõõmus, et seda teed on hakatud rajama. Kui vaadata Tartu College’it, siis võib mainida näiteks Metsaülikooli, kuhu tuleb igal aastal lektoreid ning nooremaid osavõtjaid Eestist ja akadeemilisi organisatsioone, millest õige mitmed on üle viimase paari aasta toetanud noorte Kanada-eestlaste minekut Eestisse ning noorte kodueestlaste vastuvõtmist Kanadas. Isiklikud kontaktid, mis tekivad sellisest läbikäimisest, tekitavad siinolevatel noortel huvi eesti kultuuri, eesti keele parandamise ning Eestis viibimise vastu.
Räägin veel lühidalt sellest, mida Kanada-eesti organisatsioonid peavad tegema, et sellist jätkusuutlikkust kindlustada.

Tegelikult on tõsi, et kõikidel tegevustel, mis toovad eestlasi, ka ainult väliseestlasi kokku, on väärtus. Samas, kui eestluse jätkusuutlikkus on meie siht, siis on kaks iseloomustavat tunnust, mis väärivad eri tähtsust. Esimene, millest olen rääkinud, ülemaailmne eestlaste ühendamine – pidev kontakt eestlastega väljaspool meie geograafilist piirkonda. Teine on pidevalt noorte põlvkondade huvi äratamine eestluse vastu, nendele õpetus eesti kultuuri kohta ja nendele eesti keele õpetus.

On selge, et välismaal keele õpetamine lastele on raske ja vaevaline töö, eriti segaabieludes. Maksiim, et „kaob keel, kaob rahvas“ ei ole päris õige: on selliseid Põhja-Ameerika kogukondi, kus eesti keel on peaaegu täitsa surnud, aga huvi esivanemate traditsioonide ja kultuuri vastu püsib.

Keel on siiski kõige omapärasem ja tähtsam osa rahvusest ja kultuurist. Eestlusele ei ole omapärane verivorstide söömine, ka mitte laulupeod ja rahvatants. Meile on omapärane eesti keel. Keel on alus mitmetele teistele kultuuritavadele – laulule, luulele, kirjandusele, teatrile, kui nimetada vaid mõnda. Ja Eestis on eesti keel riigikeel ning ilma mingi keeleoskuseta on raskem seal hakkama saada.

Keeli on võimalik aga raske õppida väljaspool lapsepõlve. Kui pidada eestluse jätkusuutlikkust sihiks, siis lastele keele õpetamine on väga suureks kasuks. See ei tähenda, et laps peab puhast eesti keelt valdama. See ei tähenda, et kõik ühiskonna tegevused peavad ainuüksi eesti keeles toimuma. See tähendab, et kui kunagi järgmistes põlvkondades mingil Kanada-eestlasel tekib suurem huvi oma juurte ja Eestisse mineku vastu, siis temal on keeleoskus piisavalt hea, et tegemist on keele parandamisega, mitte õppimisega.

Lõpetades, peame meeles Tartu College’i 40. aastapäeval, milline on saavutus, et Torontos elab tugev eestlus. Me kõik võime selle üle uhkust tunda. Suurim ühiskonna motivatsioon – eesti vabaduse eest võitlemine – on möödas ja mõnikord tundub, et eesti ühiskonna säilitamine on vastuvoolu ujumine. Lühinägelik oleks panna liiga suur fookus erisuguse „Kanada-eestluse“ säilitamisele. Aga kui siht on eestluse jätkusuutlikkus Kanadas – kui jätkame ülemaailmse eestluse võrgustiku tugevdamist – siis võime optimistlikud olla meie tuleviku suhtes.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus