Kanada rahandusminister Jim Flaherty esitas teisipäeval parlamendis riigi tänavuse eelarve, mis ei näe ette suuri üllatusi, dramaatilisi kulutusi ega ka drastilisi maksukärpeid, kuid selle „maiustustekotis“ on valijatele üht-teist. Nii lisandub näiteks madala sissetulekuga pensionäridele, kes saavad riigilt toetust (Guaranteed Income Supplement) ca 2 dollarit päevas. Vähe küll, aga midagi ikka. On ka mitmeid uusi tulumaksusoodustusi (haige perekonnaliikme hooldajale, vabatahtlikule tuletõrjujale, vanematele, kelle lapsed õpivad kunstikursustel jm).

Tegemist on valitsuse mahuka programmi Canada’s Economic Action Plan järgmise faasiga, mis hoiab maksud samal tasemel, võimaldab paremaid investeeringuid, soodustab majanduslikku kasvu, aitab vähendada defitsiiti ning panustab haridusse ja tervishoidu.


Võta või jäta!

Minister Flaherty ütles eelarve esitamisel: „Täna peab parlament tegema valiku stabiilsuse ja ebakindluse ning printsipiaalsuse ja oportunismi vahel.“ Kohe eelarve esitluse järel selgus, et opositsiooniparteid olid dokumendiga tutvumata oma valikud juba langetanud. Liberaalide, uusdemokraatide (NDP) ja Bloc Québécois’ juhid (vastavalt Michael Ignatieff, Jack Layton ja Gilles Duceppe) teatasid kärmelt, et nende parteid ei toeta eelarvet esitatud kujul. Kuna aga konservatiividel on vähemusvalitsus, peaks vähemalt üks opositsioonipartei parlamendis eelarve poolt hääletama.

Jack Layton jättis siiski esialgu läbirääkimiste ukse irvakile, öeldes, et peaminister Stephen Harper teab väga hästi tema telefoninumbrit. Eelarve koostamisel tehtigi panus NDP võimalikule toetusele ja lülitati sellesse mitmeid Laytoni nõudmisi-soovitusi, ehkki väiksemas mahus. Sellest polnud uusdemokraatidele nähtavasti aga küllalt.

Flaherty kinnitas seejärel ajakirjanikele, et mingeid muudatusi, täiendusi või mööndusi eelarve osas ei tehta. Võta või jäta! Et valitsus polnud nõus eelarvet muutma, rivistusid kolmapäeval kolm opositsiooniparteid ühiseks rindeks ehk ennetähtaegseteks valimisteks. Selle stsenaariumi järgi tuleb hääleõiguslikel kodanikel tõtata viimase 7 aasta jooksul juba neljandat korda valimiskastide juurde. 2000., 2004., 2006. ja 2008. a. valimised on riigikassast juba nõudnud miljard dollarit, millele lisandub nüüd siis $300 miljonit.

Kolmapäeval esines peaminister Stephen Harper avaldusega, milles ta taunis opositsiooniparteide käitumist ja nimetas ennetähtaegseid valimisi „mittevajalikeks“. Ometi on vaatlejatel arglikke kahtlusi, et konservatiivid koostasid sellise käesoleva eelarve teadlikult n-ö poliitilise trikina ja et see kujutab endast nende osavalt sepistatud valimisplatvormi.

Eelarve – mitte ainult poliitiline dokument

Eelarve pole siiski poliitiliste parteide omavahelise võitluse tallermaaks koostatud, vaid puudutab eeskätt kõigi kanadalaste huve ja heaolu. Rahva elujärg pole kiita: kõrge töötuse tase, perekondade rekordiline võlakoorem, toiduhindade tõus – kõik see valmistab muret. Valija pole küll poliitik, kuid tal on oma nägemus sellest, kuidas riik peaks asju ajama. Nii nagu iga perekond koostab oma eelarve ja peab sellest kinni, peaks samuti toimima ka riik.

Minister Flaherty lubas, et valitsus viib eelarve tasakaalu 4-5 aasta jooksul. Siinkohal võiks meenutada, et alates 2006. aastast, mil Harperi valitsus tuli võimule, on kulutused kasvanud igal aastal 6% ja riigi rahvuslik võlg tõusnud $100 miljardi võrra, moodustades praegu kokku ligi $563 miljardit. Need arvud näitavad, et kokkuhoid on eelarve tasakaalustamise seisukohalt möödapääsmatu, aga ka seda, et keegi kannatab kärpimiste tõttu.

B>Kaotajate koalitsioon?[/B]

Ehkki Konservatiivse Partei toetus on valijate hulgas märksa kõrgem kui liberaalidel (viimastel andmetel vastavalt 40% ja 26%), on vähe tõenäoline, et neil õnnestub eeleolevate valimiste tulemusena moodustada enamusvalitsust. Ajalehe National Post kolumnist John Ivison käis 23. märtsi lehes välja idee, et opositsiooniparteid võivad moodustada valimiste järel ühise koalitsiooni võimulepääsemiseks ja konservatiivide kukutamiseks.

Ometi – kui ikka kindad käest heidetakse ja tõeliseks „rusikavõitluseks“ läheb, võib hoopis juhtuda, et Layton ründab korraga nii Harperit kui Ignatieffi. Samas teab viimane vägagi hästi, et tema võimalus saada peaministriks ilma NDP toeta on nullilähedane. Igantieffi enesekindlad lubadused, et liberaalid teevad suuri asju majanduse alal, kõlavad õõnsalt, sest tal pole selles osas ei kogemusi ega saavutusi.
Konservatiivid silmitsi eetiliste probleemidega

Ivison on ka veendunud, et isegi siis, kui konservatiivid peaksid võitma enamuse parlamendikohtadest, ei saa Stephen Harper enam peaministrina jätkata. Jälgides telerist kolmapäevaseid eelarve-teemalisi debatte, tuli Ivisoniga nõustuda, sest oponentide leppimatus (või isegi viha) Harperi, tema poliitika ja valitsuse vastu on põhjatu ja pöördumatu.

Viimasel ajal on konservatiividel tulnud piinlikult silmad maha lüüa mitmete ministrite ja ametnike eetiliste pattude pärast. Pole kahtlust, see on vesi opositsiooniparteide veskitele, mida kindlasti kasutatakse valimiskampaania käigus. Vaevalt sai vaibuda segane lugu rahvusvahelise koostöö ministri Bev Oda dokumendi võltsimise kahtluse osas kui lahvatasid uued skandaalid. Nii asus politsei 16. märtsil uurima Harperi endise nõuandja Bruce Carsoni seadusevastaseid tehinguid; eelmisel kuul aga nelja konservatiivist ametniku finantsreeglite rikkumist 2006. a. valimiste ajal jne.
•••
Kolmapäeval, käesoleva artikli kirjutamise ajal polnud veel selge, milline narratiiv eelarve hääletamise ja valitsuse kukutamise osas käiku läheb. Kas eelarve pannakse üldse hääletusele või avaldavad kolm opositsiooniparteid juba enne seda umbusaldust valitsusele, selgub veel käesoleval nädalal. Iga juhul terendavad valimised juba silmapiiril, need toimuvad tõenäoliselt 2. või 9. mail.

Märkmed: