„Meid ei ole palju. Igaüks on tähtis. Igaüks meist on kallis. Hoidkem ja kaitskem üksteist,“ ütles Eesti president oma aastavahetuse pöördumises. Olin liigutatud ja üllatunud, sest selliseid tundelisi sõnu kasutame ju eesti keeles haruharva, kui üldse, siis vaid lähisuhetes. Eesti avalikus elus on positiivsete tunnete väljanäitamine pigem tabu. Targaks ja tugevaks peame tihtilugu pigem seda, kes oskab hästi kritiseerida, mitte kiita ja tunnustada.
Sõnal kallis on eesti keeles aga kaks erinevat tähendust: kallis kui hindamatult armas; kallis kui kallihinnaline, mitte odav. Kallis kaup tundub esinevat eestlaste kõnepruugis märksa sagedamini kui kallis inimene. Kalliks peetakse pea kõike: mahetoitu ja prille, prügi ja puhtust, huviharidust ja loomemajandust, ravimeid ja hambaravi, aega ja eluaset. Kalliks inimeseks nimetame kedagi haruharva ja kui, siis ehk järelhüüdes - peiekõnes.
Ometi kinnitavad moodsad ühiskonnateadused mitmel häälel, et kogu meie avalikus elus, nii poliitikas kui majanduses, äri- ja eraelust rääkimata on peamiseks arengujõuks positiivsed emotsioonid: usaldus, lootus, rahulolu, innustus, armastus.
Lahke Ameerika jõuluvana tõi mulle tänavu mh Martha C. Nussbaumi raamatu Political Emotions (Poliitilised emotsioonid, 2013, kus analüüsitakse avalike tunnete eeliseid ja ohte: kuidas armastus kasvatab patriotismi ehk eesti keeli isamaa-armastust, kuidas just armastus ning kaastunne kujundavad ühiskonnas õigust ja õiglust, ja kuidas poliitikat ohustavad sellised tunded nagu hirm, kadedus, häbi. Kaasaegses poliitilises suhtekorralduses kasutatakse juba igapäevaselt selliseid tundelisi põhimõisteid nagu innustus, hirm ja viha.
Mäletame ju viimastest valimistest nii Ameerikas kui Eestis, keda kõike hirmutati kellega ja millega. Hirmu ja viha on paraku märksa kiirem ja kergem tekitada kui innustust ja armastust. Positiivsete tunnete teke nõuab pikemat aega, sest usaldus ja austus kasvab ainult pikkamööda. Positiivsust ei saa nõuda ega peale suruda, see tekitab vastupidiseid tundeid, mille kohta on rikkalikult koduseid näiteid nii Pätsi kui Ansipi ajast.
Tunnete loogikast ja nn sisemisest irratsionaalsusest lähtub üks tuntumaid nüüdisaegseid Prantsuse välispoliitika ana¬lüü¬tikuid Dominique Moïsi, kelle teos „Emotsioonide geopoliitika” on ka eesti keelde tõlgitud. Moïsi vaidleb vastu vanale käibetõele, nagu lähtuksid riigid oma suhetes teiste riikidega vaid ratsionaalsetest „riiklikest huvidest”, ta kinnitab, et riikidel, nagu inimestelgi, on tunded, mis juhivad nende käitumist ja aitavad mõista nende tegude tagamaid.
Tänapäeva maailmapoliitikas, kus kõikvõimas meedia omakorda kõike emotsionaalset võimendab, on tunded veelgi olulisema tähendusega kui varem. Moïsi keskendub kolmele esmasele emotsioonile – hirmule, lootusele ja alandusele –, analüüsides praegust Euroopat kui hirmu kultuuri, tõusvat Aasiat kui lootuse kultuuri ning islamimaailma kui alanduse kultuuri.
Kui kujutleme korraks Eesti olevikurolli selles maailmapoliitika tunnetepöörises, siis sooviksime ju, et suudaksime näiteks oma edumeelsete e-lahendustega ja elektroonilise otsedemokraatiaga pakkuda muutusi kartvale Euroopale pigem lootust kui lisahirmu ja alandust.
Kallid emotsioonid võivad minna kalliks maksma nii kodus kui poliitikas ja majanduses. Rahaturgusid panevad lainetama usu ja usalduse kadu. Majandusteadlaste uuringud näitavad, et ettevõtete juhidki teevad enamasti otsuseid, lähtudes eeskätt tunnetest, intuitsioonist, meeldimistest, mitte niivõrd ratsionaalsetest kaalutlustest või argumentidest. Käitumismajandusest on kujunenud juba omaette teadusharu, mis ühendab sotsiaalpsühholoogia ja majandusteaduse analüüsivõimekuse ning kasutab selliseid tundelisi põhimõisteid nagu innustus, hirm ja viha.
Piiratud ratsionaalsusteooria looja Herbert Simon, kes oli erialalt psühholoog, sai juba 1978. aastal Nobeli preemia majandusteaduses selle eest, et avastas, kuidas majanduslikke juhtimisotsuseid tehakse nn piiratud ratsionaalsusega. Me otsime küll loogilisi lahendusi, aga kui leiame esimese säärase, mis meile paistab vastuvõetav mingi tunde alusel, loobume otsinguist ja valime selle, mis meile meeldib, mis t u n d u b meile sobivat. Meie võimalus teha arukaid ja puhtalt ratsionaalseid otsuseid on kognitiivselt piiratud. Me ei suuda puhtmõistuslikke otsuseid teha isegi siis, kui me neid väga tahaksime teha.
Emotsionaalset intelligentsust ehk eesti keeles südametarkust on nüüdseks hakatud pidama isegi olulisemaks kui lihtsalt teadmisi või raamatutarkust, sest ainult soe tundetarkus, mitte kuiv külm kasvuprotsent aitab meil luua enda ümber positiivse õhkkonna, mida vajame armastuse, innustuse ja usalduse kasvuks: „Meid ei ole palju. Igaüks on tähtis. Igaüks meist on kallis. Hoidkem ja kaitskem üksteist.“
