Kalle Klandorfi tagasivaade KGB ametlikule lõpule: miks Eesti üks esimesi siseministreid tahtis hävitada enda kohta kompromiteerivat materjali?
Eestlased Eestis 25 Dec 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
25. detsember 2014
Kalle Klandorf, Tallinna abilinnapea
www.delfi.ee
http://epl.delfi.ee/news/arvam...
1990. aasta alguses viseeris NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Vladimir Krjutškov KGB ajutise põhimääruse, mis saadeti telegrammiga laiali kõigisse tolleaegsetesse liiduvabariikidesse. Selle telegrammi põhisisuks oli kolm punkti:

1) KGB kohalike juhtide ja eriti hinnatud operatiivtöötajate kindlustamine „vettpidava varjuga“ perioodiks, mil poliitilised sündmused võivad areneda Ida-Saksamaa stsenaariumi järgi

2) Rahaliste vahendite hankimine, mis võimaldaks organiseerida põrandaalust tegevust äsja võimule tulnud valitsuste ja ülemnõukogude vastu, kus enamus kuulub destruktiivsele elemendile

3) Tingimuste loomine välismaise ja siseriikliku agentuuri efektiivseks kasutamiseks üha süveneva poliitilise ebastabiilsuse tingimustes.

Selline ajutine põhimäärus tähendas lahti seletatult seda, et oma töötajatele ja agentuurile oli vaja kindlustada kattevari. Neile leiti vastselt iseseisvuse taastanud riikides korralikud töökohad. Samas oli eriti just eriti agentuur kindlustatud korralike töökohtadega või varustatud esialgse poliitilise kapitaigal, mis kogutud aktiivses osaluses näilises võitluses Eesti vabanemise eest. Ikka põhjusel imbuda riigi struktuuridesse, ajakirjandusse ja teistele ametikohtadele, mille kaudu võis mõjutada noore riigi käekäiku.

Näitena võib tuua ühe esimestest EV siseministritest, kes, saades siseministriks, hakkas aktiivselt siseministeeriumi arhiivides otsime kompromiteerivaid materjale iseenda kohta, et neid hävitada.

Kompromiteeriva materiali sisuks, mida ta otsis, oli tema endine koostöö julgeolekuorganitega. Selleks tööks võttis ta ministeeriumisse tööle asekantsleri, kes sellega tegeles. Samas püüdis ta leida siseministeeriumi haldusalast neid töötajaid, kellel võis olla side endiste julgeolekutöötajatega, sest need olid tema jaoks ohtlikud. Ühe esimese töötajana, kelle ta enesega siseministeeriumisse kaasa tõi, oli KGB ohvitser, muuseas naisterahvas, kes oli professionaal dokumentide võltsimise alal.

Üheks aktiivsemaks julgeoleku töötajatele töö ja indulgentsi pakkujaks hakkas mingil põhjusel Eesti sisejulgeolekut tagama loodud organisatsioon nimega Kaitsepolitseiamet. Sinna võeti tööle 14 endist NSVL julgeolekukomitee ametnikku. Põhjenduseks toodi, et nad on väga head tehnilised spetsialistid, milliseid noorel Eesti riigil pole. Lubagu lugeja pidada seda ilusaks valeks. See nn eriline tehnika ei olnud mingisugune üle mõistuse keeruline kosmosetehnika.

Suures osas oli see tänapäeva mõistes tavaline tarbeelektroonika. Kindlasti oli seal hulgas ka vahendeid, mille kasutamist oleks pidanud enne õppima, aga siis oleks ju võinud kasutada KGB-s sama tööd teinud inimesi õppe juures konsultantidena. Vastloodud Eesti Politseis oli piisavalt tehnikahuvilisi noori, kes oleks eritehnika kasutamise kiiresti omandanud. 31. detsembri 1992 aasta ühes ajalehes teatas tolleaegne peadirektor, et pealtkuulamise tehnika on konserveeritud ja keegi seda ei kasuta. Miks siis oli vaja neid mehi tööle võtta? Pealegi toimus tehnika arengus lähimail aastail kvalitatiivne hüpe, mistõttu KGB-st ülevõetud varustus vananes ja uuega ringikäimiseks oli vaja uusi inimesi koolitada.

Sellest hetkest, kui need inimesed tööle võeti, tekkis sümbioos endiste julgeolekutöötajate ja teatud grupi poliitikute vahel, kelle ühiseks huviks sai noore Eesti julgeoleku õõnestamine. Kõigepealt likvideeritii Eesti Vabariigi Eriteenistus, mis pidi tagama tipp-poliitikute julgeoleku ja tegeles seetõttu ka vastuluure alase informatsiooni kogumisega.

Eriteenistus töötas alates 1990 -1992, kuni tekkis suur poliitiline surve moodustada paralleelne vastuluurestruktuur KaPo näol. Tegelikkuses seda poleks vaja olnud, kuid see oli üks osa NSVLi Julgeolekukomitee operatsioonist likvideerida esimene Eesti iseseisev vastuluurega tegelev ja neile oma teadmistega reaalset ohtu kujutav organisatsioon.

Järgmisena Eriteenistuse funktsioonide ülevõtmise järel asuti Kaitsejõudude Peastaabi vastuluure osakonna likvideerimisele. Selleks kasutati edukalt parempoolseid poliitikuid, kes olid omal ajal värvatud Julgeolekukomitee poolt. Kahjuks kaitsejõudude ülem Aleksander Einseln Ameerikast tulnuna ei saanud hästi aru Eestis toimuvast kulissidetagusest võitlusest. Loomulikult, elades USAs esimese Eesti Wabariigi mentaliteedis, oli tal alust arvata, et kõik mehed ja naised, kes osalesid vastupanuvõitluses NSVL vastu, on aatelised.

Kuigi jõustruktuurides tegutsejatel oli üldteada, et NSVL julgeolek värbas kõige suurema osa agentuurist just aktiivsete rahvuslaste hulgast. Keelatud oli ilma erilise vajaduseta värvata partei– ja nõukogude töötajaid ning NLKP liikmeid. Kindral Einselni kätega likvideeriti esimest korda Kaitsejõudude Peastaabi vastuluurega tegutsev osakond. Teist korda likvideeriti see osakond eksluuraja Rene Toomse väitel vahetult enne Herman Simmi jälile jõudmist Kaitsejõudude vastuluure töötajate poolt. See näitab, et eelneva 15 aasta joksul polnud luurealases jõudude vahekorras midagi muutunud. Kõik töötas endiselt Vene julgeolekuorganite kasuks.

Kolmandana tooksin välja nn SIA skandaal. SIAsse olid kogunenud endised Eriteenistuse töötajad, kes 90ndate keskel moodustasid eradetektiivibüroo, mis aitas inimesi tärkavas majanduses neid terroriseerivate allilmajõududega võidelda. Kuna paralleelselt omas SIA tänu oma vanadele sidemetele ülevaadet poliitilisest olukorrast riigis ja SIA mõningaid teenuseid kasutasid ka poliitikud, siis otsustati ka see organisatsioon livideerida. Selleks suunati SIA ridadesse provokaator. Tänu temale anti löök SIA struktuuride pihta ning SIA likvideeriti, kahjustades selle juhtide ja töötajate professionaalset mainet. Parim vahend vastase kahjutukstegemiseks, nagu me teame, on muuta ta avalikkuse silmis mittetõsiseltvõetavaks.

SIA kogutud andmetest sattusid tema likvideerimise järel 1995 Kaitsepolitsei kätte nii Herman Simmi kohta kogutud materjalid kui ka nende inimeste nimed, keda Eriteenistus kahtlustas koostöös Nõukogude luureorganitega. Juba alates aastast 1992 oli meie vastuluurel võimalik asuda välisriigi kasuks töötavaid agente paljastama. Paraku kas ei usutud materjalide adekvaatsust või mis veelgi hullem - tõsteti olemasolev informatsioon laua sahtli kõige tagumisse nurka. Alles viimastel aastatel on Kaitsepolitsei hakanud paljastama oma töötajaid, kes on teinud kõige otsesemat koostööd teiste riikide välisluuretega või astunud otseselt kuritegelikule teele. Kas tõesti puudus seni võimekus töötada ammu teada olevate nimedega? Või ei tahtud seda mingitel põhjustel teha ja lasti aastakümneid salajasel materjalil piiri taha imbuda.

14 Kapo töötajast, kelle nimed olid ülalmainitud nimekirjas, töötasid 12 isikut NSVL Julgeolekukomitee 7. osakonnas ehk tegelesid otsese jälitustegevusega. Üks isik vabastati Kaitsepolitseiametist 90-ndate alguses osalemise eest kakluses. Tänaseks on vahi all jälitustehnikaga tegelenud Vladimir Veitman, kellel oli otsene juurdepääs olulisele jälitustegevusega seotud informatsioonile. Sellisele, nagu kuhu seatakse üles tehnika, kelle vastu tehnika paigutatakse ja keda konkreetselt jälitatakse. Ilmselt ta pääses juurde infole, mida oli nende tööde tulemusena kogutud, sest selle info töötlemine seadmete kasutaja poolt tundub vältimatu.

Veitman oli ENSV KGB tehnikaosakonna ülem ja end äsja “paljastanud” Puusepp oli vanem operatiivvolinik selles osakonnas. Teised nimekirjas olevad KGB7 osakonna töötajad polnud ei tea mis tähtsad tegelased ,aga nende hulgas oli siiski üks jaoskonna ülem . Ilmselt viidi nende abil läbi ka KGB enese töötajate ja tööle asujate lojaalsuskontrolli. Kindlasti polnud Puusepp kaposki mingi lihtne “kaablikutt”. Nagu väidab Postimehes Raivo Aeg, on osa Venemaa paljastusi faktid ja Puusepal ilmselt oligi väidetes märgitud andmetele ligipääs. Täna võime üsna kindlalt väita, et endiste KGB kaastöötajate kontrollimatult hulgi tööle võtmine oli selgelt planeeritud viitsütikuga pomm Eesti julgeolekuorganitele, mille vilju hakkame me täna alles maitsma..

1992. aasta kevadel esitas tolleaegne eriteenistuse juhtkond KGB töötajate nimekirja tolleaegsele Eesti peaministrile Tiit Vähile. Suvel avaldas Vähi ajakirjanduses arvamust, et nende töötajate otstarbekust Kaitsepolitseis hakkab uurima komisjon. Kahjuks toonase peaministri plaanid teoks ei saanud, sest aasta lõpus vahetus valitsus ja võimule tuli Mart Laar.

1992. aasta 1. juulil ilmus ühes Eesti ajalehes artikkel, kus arvati, et Kalle Klandorfi ja Jaan Tootsi peaks kohe eriteenistusest vallandama, põhjusel et „Oma avaldusega süüdistab eriteenistuse juhtkond neid kõiki (14 endist KGB töötajat - KK) selles, et nad kuuluvad Venemaa spionaaživõrku. [...] Seega võib öelda, et vähemalt 15 inimese süüdistamine spionaažis on väljamõeldis ning Tootsi ja Klandorfi väidete kinnituseks vajalikud tõendid puuduvad.“ Kui 1993 aastal Aleksander Einseln parempoolse valitsusliikmete tungival soovil mind Kaitsejõudude peastaabist vallandas, sattusid paljud dokumendid millega ma töötasin kaitsepolitsei kätte. Neid aegu olen ma kirjeldanud oma raamatus „Jälitaja ja jälitatav“ .

Arvatavasti ei olnud need kõik 14 töötajat, kes KGB-st Kaitsepolitsei ametisse tööle võeti riigireeturid. Ilmselt nad võisid olla ka lojaalsed Eesti riigile. Aga kui see oli KGB operatsioon, kus 14 töötaja hulgas saadeti kaitsepolitseisse ka üks või mitu „ musta lammast“? Seda kahtlust tõestab ka fakt, et kõige salajasematele Eestis olevatele dokumentidele juurdepääsu omanud Herman Simmi põhjustatud kahjusid on ulatuse poolest võrreldud kahjudega, mida põhjustas väidetavalt mitte mingisugust infot omav tehniline töötaja.

Eesti riik pakkus omal ajal kaitset kõigile julgeolekukomite agentidele, kaastöötajatele ja töötajatele. Mina küsiks sündmusi juba mõnda aega kõrvalt jälginuna, kas sellega siiski ei mindud liiale? Nagu näitab seegi juhtum pidid need töölevõetud KGB sensitiivset informatsiooni, olgu see siis riigitegelaste või lihtsalt tuntud isikute kohta.

Meie ei tea, mis infot jagati ja kuidas see on mõjutanud ja mõjutab riigi praegust poliitikat. Kellele on kasulik, et need, kes on kapole avalikustanud oma töö agendina, töötavad edasi väga kõrgetes riigiametites? Oleks ehk aeg hakata revideerima kapo andmeid nende inimeste kohta. On näha, et meie riigikaitse vastuluure paadike lekib ja on kreenis. On vaja vaadata ehk üle need, kes on andnud end üles agentidena, mida nad praegu teevad ja mis infole ligi pääsevad. Muidu võivad meid oodata veel mõnedki karmid üllatused ja paljastused.

Kelle käes on toimikud? http://www.hot.ee/vaikal00/rau...
Kommid: http://epl.delfi.ee/news/arvam...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus