VEIKO PARMING

See on iga-aastane võimalus Kalevi skautidel, vanemskautidel, juhtidel, isadel ja teistel lipkonna liikmetel veeta nädalavahetuse Kotkajärvel koos oma Kalevi vendadega.

Käesoleval aastal oli nõks — kõige vanemaid skaute ootas nn „esimese järgu“ matk, mis oli väga nõudlik. Tavaliselt toimub see suvelaagri ajal, aga suurlaagri tõttu ei olnud skautidel võimalik seda möödunud suvel teha.

Selle tõttu leppisid skaudid WWTG nädalavahetusega, kuigi teadsid, et temperatuur on novembrikuus palju külmem. Matkajad — Kalle Amolins, James Brine, Markus Eichenbaum ja Taavo Tralla — ei tohtinud telke kaasa tuua ja pidid valmistama ja tassima kõik oma varustuse ja söögid kaasa. Juhid Nick Kazakoff ja Leks Raamat olid kaasas, aga ei tohtinud palju aidata ega juhtida. Matk Moot Lake’ile — umbes kuus kilomeetrit lõuna pool Kotkajärvet — võttis suure osa päevast, kuna veetase oli ebatavaliselt kõrge ning rada läks läbi soo. Leksi arvestusel oli matkadistants tegelikult 20 km — nii palju pidid nad kõrvale minema, et läbi soo pääseda. Sellegipoolest olid kõikide saapad ja sokid märjad, kui nad saabusid õhtul Moot Lake’i äärde.

Kuigi matkajate äraoleku tõttu puudus tööjõud Kotkajärvel, oli siiski õnn, et palju teisi töömehi oli kohal. Talgutöid korraldas Dave Hogg ja Pearu Tamm pakkus tehnilist nõu. Hendrik Nõmmik ja Robert Martjak juhtisid „ramp’i“ ehitamist Kalevi Maja rõdule, mis pakuks rohkem juurdepääsu Kalevi Majale. Selle tööga aitasid kaasa mitmed skaudid. Skautmaster Margus Taele oli see rõõmsaks üllatuseks ning ta kiitis kõrgelt poiste ja meeste tööd.

Kalevi Maja sees sai ka edukalt tööd tehtud. Kõrvaltoad olid hiirte tõttu kannatanud. Chris Medri ja Esko Remmel juhtisid kõrvaltoa elektritööd, insuleerimist ja seinte panemist, töötades isegi pärast õhtusööki, kui teised mugavalt filme vaatasid.

Enne WWTG’d oli kuurides nii palju kraami, et raske oli nende sees sammudagi. Puhastamis- ja ümber-organiseerimismeeskond — Dave Hogg, Arnold Tralla ja Veiko Parming — pidi välja viskama igat sorti vana kolu ja rämpsu, aga nad tegid kuurid nii puhtaks, et oli raske neid ära tunda.

Samuti oli õues vaja palju tööjõudu — eriti et leida metsas sobivaid puid maha raiumiseks, talve küttepuuks. Suureks abiks oli Steve, kes mootorsaega puid maha võttis ja tükeldas. Skautide abiga sai neid Kalevi Maja platsile viidud, kus Taavo Rosenberg neid lõhkus küttepuudeks.

Pärast pikka tööpäeva oli hea teada, et maitsev roog ootas laual. Priit Rosenberg ja Dave Hogg olid võtnud oma peale toitlustamise korraldamise terveks nädalavahetuseks. Hamburgereid oli nii palju, et isegi toatäis näljaseid töömehi ei jaksanud kõike ära süüa.

Kui päikeseloojang oli saabunud, oli võimalus vaadata filme Kalevi Majas, vestelda ja muidugi Kotkajärve saunas käia. Peaaegu jääkülm vesi ei hirmutanud skaute, kes julgelt sisse hüppasid.

Pühapäeva hommikul oli skautidel veel üks ülesanne — veetünnide täitmine köögi juures ja nende toomine Kalevi Majja, et talvel oleks puhast vett. Küll aga sai see raskemaks, kui käsikäru esiratas järsku katki läks. Polnud muud valikut, kui neid käsitsi tassida — ja kuigi mõned tünnid kaalusid 30 kg, said skaudid hakkama. Skaudid, kes WWTG’ist osa võtsid, olid Eric Brine, Hendrik Jakobson, Cam ja Daniel Medri, Rain Tae, Peeter Terts ja Markus Tralla.

Mis aga juhtus esimese järgu matkajatega? Paistis, et tee Moot Lake’i mõnedele ei istunud, nii et otsustati uut teed pidi tagasi tulla. Uus tee paistis küll parem olevat — kuni matkajad järsku jõudsid punktini, kus neid ootamatult ootas mitmemeetrine veekogu. Polnud muud valikut kui puust sild ehitada. Õnneks ületasid kõik silla ilma vette kukkumata.

Kui eha juba hakkas langema, polnud veel selge, kas matkajad päevavalgusega tagasi saabuvad. Õnneks oli mobiiltelefoniga kontakt Nick’i ja Dave’i vahel. Oligi nii, et matkajad, kes olid juba kella üheksast hommikul teel olnud, ei saabunud enne päikeseloojangut Kotkajärvele tagasi. Kui lõpuks punt Kalevi Maja uksest sisse astus, olid nad nii väsinud, et pooled ei viitsinud isegi sooja sauna minna, vaid pugesid kohe autosse. Vaatamata sellele olid matkajad nõus, et kahepäevane retk oli füüsiliselt üks raskematest tegevustest, mida nad olid eluajal teinud, olles selle lõpetamise üle väga uhked.

Nii lõppeski lähimineviku üks meeldejäävamaid WWTG kokkusaamisi.

Märkmed: