Kui 26. juuni hommikul Eesti Maja kunstisaali jõudsin, siis olid JAAK JÄRV ja JAAK JÄRVE juba elavas jutuhoos. Selge: mehed üheealised ja nende loomingus kokkupuutepunkte. Nii see on: elu pakub huvitavamat, kui seda sulevarrest välja imetakse. Meie Kanada kunstnike ringis on kaks meest, kellel pea samad nimed ja loominguski hetki, kus kokku puutuvad. Ja nii erinevad!

Rahvusromantikal on eesti suhteliselt noorel kunstikultuuril oma kindel koht. Hakkame peale ürgsest rahvakunstist ja -luulest, tuletame meelde esimeste kunstnike-kirjanike-muusikute loomingut, buumi, mis kestis esimese iseseisvumise aastatel ning sedagi, kuis temaatika läbi põgenikelaagrite vabas maailmas loodud kogukondadeni jõudis. Ja kuidas siinsetes eesti keskustes elama jäi. (Võimalik, et teema vajaks arutelu meie ajalehes?)

Rahvusromantiline kunst pole mingi -ism ega ühepäevaliblikas. Julgen ennustada talle jõulist tulevikku.

Jaak Järv on sündinud sügavalt rahvuslikus perekonnas, eestlaseks olemine ja eestlasena elamine oli siin loomulik. Ja elada tuli keskkonnas, kus ümberringi eestlusest midagi ei teatud. Ei hakatud teisi põlgama ega oma asja maha tegema. Lausa silma-kõrva torkav on see, millise austusega Jaak oma perest ja vanematest räägib. Ja mitte ainult ei räägi – ta on lülitanud oma näitusesse töid oma isalt ja emalt – põletustehnikat ja tekstiile. Ta räägib suure lugupidamisega ka masinast, millega ta oma taieseid loob: isa ehitatud ja pidevalt täiendatud. Lugupidamine läheb isegi niikaugele, et Jaak kipub eitama kaasaegseid elik moodsaid põletusriistu.

Kindlasti tahab keegi teada, et kuidas Jaak Järv meie tänases kunstis paika panna? Nimetaksin teda rahvakunstnikuks. Enamikus töödes pole ta lausoriginaalne: mitmedki tõsised taiesed on varasema aja kunstnike tööde remargid.

Ometi, põletustehnikasse kantuina ja hoopis uues dimensioonis teostatutena omandavad uue tähenduse. Jaak Järve tõlgendused on originaalsed, uudsed (ja aus on rahvakunstnik samuti – ikka viitab ta originaalteoste autoritele). Tema tegelikust võimekusest annavad arusaama teosed, mis isiklike muljete põhjal loodud.

Töid oli näitusel mitut liiki: pannood, veimevakad, ehtekarbid, lipualused. Jaak Järv on rahvakunstnikuna oma isikupärase näoga: isegi kirjavead tutvustavatel objektidel on sümpaatsed.

Pannoode raamid: ristnurgaga ja rahvusmustri märgiga laudised on uudsed. Huvitav idee. Ja tekitab mõtte: suuremad taiesed vajaksid paika avalikes ruumides, mitte eramu kitsikuses. Oli kena, et näitust külastas EV rahvastikuminister: ehk ta suudab valitsust veenda, et mõnel teosel peaks eluruumi olema teatavas EV avalikus hoones ehk EV saatkonnas. Toompea lossi oleks ehk palju loota?

Ja nii olen siis lõpusirgel:

Rahvakunstnik Jaak Järv on sündinud Kanadas, kes elab Torontost põhja poole 7 tunni autosõidu kaugusel. Poissmees.

Tal pole eestikeelset haridust, aga eesti keelt kõnes valdab paremini kui mõni eesti gümnaasiumi lõpetaja.

Tal pole kunstialast haridust, ta kannab edasi isalt õpitut. On õppinud kaks aastat ülikoolis, siis õnnetusjuhtumi järel katkestanud. Töötanud kullakaevurina, olnud keevitaja ja betoneerija, sõitnud laevadel (veeti vilja ja rauamaaki) ning olnud ka puusepp.

(Oleks vaid kirjamees või -neitsi: siit saaks kanada-eesti romaani!)

Ajad mehega juttu ja saad aru: selles mehes on eesti viikingite verd. Ta on sihikindel ja kangekaelne, aga samas vastutulelik, avameelne ja sõbralik.

Ühe repliigi tahaksin lugejani tuua: „Olen tõsine mees. Kui vaja, siis lähen läbi kivi.“

Jah, sain kaks päeva selle mehega tutvumiseks: ei olnud ainsatki inimest, keda Jaak oleks halva sõnaga meenutanud.

Praegu on ta valikute ees: kas rakendada end põhja kullakaevandustes või tulla lõunasse.

Ei oska soovitada ei karmi põhja ega lõtva lõunat ja vaevalt Jaak minu soovitust kuulda võtab.

Ometi tahaksin kindlasti, et järgmist näitust 27 aastat ootama ei peaks. Mees, mõtle ise: selle näituse aegu tehti Sulle kaks tööpakkumist, Sul oli huviline publik (läbijooksjaid oli napilt), müüsid hulga taieseid ja võitsid külastajate poolehoiu.

Täitsa poiss!

Märkmed: