See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/kaido-kama-kusimusele-kas-me-sellist-eestit-tahtsimegi-ma-enam-veendunult-jah-ei-vasta-err/article51086
Kaido Kama: küsimusele "kas me sellist Eestit tahtsimegi" ma enam veendunult "jah" ei vasta ERR
30 Jan 2018 EWR Online
ERR
 - pics/2018/01/51086_001_t.jpg

Kultuurisaated

Täispikk intervjuu koos fotode ja lisamaterjalidega siit:
https://kultuur.err.ee/678143/...


31. jaanuaril algava üheksanda Docpointi avab Raimo Jõeranna ja Kiur Aarma "Rodeo", mis räägib taasiseseisvumisaja Eesti esimesest valitsusest. "Plekktrummi" saatekülaline oli taasiseseisvunud Eesti esimene justiitsminister ja võroke Kaido Kama, kes muu hulgas märkis, et kui ta praegu iseendalt küsib, kas me sellist Eestit tahtsimegi, siis ta ei vasta sellele jaatavalt enam väga veendunult.

Küsimusele, kas praeguseks on möödunud piisavalt aega, et taasiseseisvumisaja tormakat aega rahulikult meenutada, vastas Kama, et sellega on nii ja naa.

"Ühtepidi on loomulikult 25 aastat praeguseks piisavalt pikk perspektiiv, et asjadele peale vaadata. Teisipidi ma tuletan meelde, see oli vist Zhou Enlai, Hiina suur punafunktsionär, kelle käest küsiti Pariisi revolutsiooni kohta ja ta ütles, et liiga vähe aega on möödas, et mingit hinnangut anda. Nii et, mida rohkem aega, seda selgemaks asi läheb," vastas Kama küsimusele, kas neid aegu saab ta nüüd juba rahulikumalt meenutada.

Tollal oli Kama tugevas opositsioonis, vastuseisus peaminister Mart Laariga, kuid Kama kinnitas, et praeguseks on mõistagi nendevahelised suhted maha rahunenud. "Me küll Mardiga ei puutu tihti kokku, aga kui me kohtume, siis me teretame ja naeratame ja räägime juttu. Nii et selles mõttes probleeme ei ole."

Taasiseseisvumisaja alguse valitsuses olemine = loteriivõit

Kama märkis, et tema ja teiste jaoks oli see teatud mõttes nagu loteriivõit olla selles vanuses selliste sündmuste keskel ja seda just sel hetkel.

Ma mõtlesin [filmi vaadates – toim] erinevate generatsioonide peale ja mõtlesin, et sellel meie seltskonnal – me olime seal 30 ümber – et see oli tegelikult saatuse ja fortuuna kingitus, et meil oli sellises vanuses võimalik olla selliste sündmuste tulipunktis," nentis Kama. "Kui ma mõtlen näiteks oma vanemate generatsiooni peale, olid olemas mehed, kes vandusid, et nad ei aja habet ära enne, kui venelane siit väljas on, ja maeti nad maha koos oma pika habemega, või siis nad jõudsid selle uue aja ära oodata, aga nad olid juba väetid ja viletsad selleks, et selles kuidagimoodi ise osaleda. Või kui me mõtleme järgmise põlvkonna peale, siis minu lastel on mingit ähmased mälestused sellest, et olid veel punased lipud ja midagi muud taolist, 20-aastased ei tea sellest midagi."
"See oli tegelikult saatuse ja fortuuna kingitus, et meil oli sellises vanuses võimalik olla selliste sündmuste tulipunktis."

Tollal ei olnud Kama jaoks küsimus niivõrd mitte justiitsministriks hakkamises, vaid 1992. aasta sügisel valimistel osalemises. "Kui mind oli pehmeks räägitud ja kui ma olin otsustanud kandideerida, siis oli selge, et kui tuli see valimisvõit, siis oli ka selge, et tuleb valitsusse minna ja mind enam väga moosida ei olnud vaja."

"Me olime ikkagi ju juba piisavalt kaua ka juba meie, täiskasvanud inimestega näinud seda Vene võimu ja Vene aega ja kõigil oli sellest kõrini ning tahtsid seda uut ja paremat ning Eestit tagasi ja kõike muud taolist. Nii et kui siis hakkasid peale Moskvas glastnostid ja perestroikad ja tekkis esimene võimalus midagi liigutama hakata, siis see tegemise vaimustus oli ikka väga suur ja seda niisugust üldrahvalikku aktiivsust ma ei kujuta ette, et millal või kuidas taolisel tasemel võiks veel tekkida, kui inimesed omast ajast ja oma bentsuga panustasid lõputult ja lõputult niimoodi ühiskondlikesse protsessidesse," lisas Kama.

Autor: Kairit Leibold

Mõeldes endale kui endisele poliitikule ja ühiskonnategelasele, nentis Kama, et muidugi oli see aeg tema elu tipp-punkt. "Et ei enne ei pärast pole midagi taolist olnud ja ei tule ka. Aga kui ma räägin endast kui maailmarändurist, siis oli kindlasti see tipp-punkt ümbermaailmareis jahtlaeval Lennuk, ja ma ei taha neid järjestada, et kumb minu elus on minu jaoks tähtsam või vähemtähtis asi."

Peale justiitsministri ameti pidamise Mart Laari valitsuses, jõudis Kama olla ka siseminister Andres Tarandi n-ö jõulurahu valitsuses, kuid pärast seda Kama aktiivsest poliitikast ja riigivalitsemisest taandus. Hiljem pole see kõik enam suutnud samaviisi köita.
"Tol ajal me keegi ei läinud ju poliitikasse või ei läinud riiki valitsema. Tol ajal me läksime oma riiki tegema."

"Tol ajal me keegi ei läinud ju poliitikasse või ei läinud riiki valitsema. Tol ajal me läksime oma riiki tegema ja minul oli esimene kord see tunne, et riik on valmis ja aeg on koju tagasi minna juba enne 1992. aasta valimisi ja siis muidugi Mart ja kõik teised sõbrad käisid mulle hirmsasti peale, et "Kaido, nüüd ei tohi ära minna, et nüüd on just see aeg, kus tuleb tegema hakata, ja siis ma tegin veel selle 2,5 aastat ja siis ma läksin koju ära. Minu jaoks oli tegelikult kogu see aeg, see riigivalitsemise periood üks ajutine periood minu elus, kus ma olin tulnud korraks Võrumaalt välja ja läksin sinna Võrumaale tagasi," selgitas Kama.

Ehk me sellist Eestit ei tahtnudki?

Taasiseseisvumisaja käibeküsimus on olnud, et kas me sellist Eestit tahtsime. Kama märkis, et see küsimus tekkis juba tegelikult neil samadel aegadel, millest ka "Rodeo" räägib. See oli tema sõnul tõepoolest inimeste jaoks ikka väga ränk šokk, et see iseseisev Eesti, mida oli oodatud ja igatsetud, tõi esimese asjana neile muu hulgas kaasa tohutu vaesuse, viletsuse, toiduainete puuduse.
"Aga kui nüüd nüüd tänapäeval ma pean iseendalt küsima selle küsimuse, et kas me sellist Eestit tahtsime, siis ma ei vasta jaatavalt enam väga veendunult."

"Seda [ütlust "Kas me sellist Eestit tahtsime – toim] on üks osa seltskonnast ka hiljem korrutanud nagu teatud mantrat. Kui Eesti kongressist sai 2005. aastal 15 aastat, siis me kongressi tegijate vana seltskonnaga pidasime väikest kirjavahetust, toimus ka üks tillukene konverents, ja me seal nagu pool naljaga üksteise käest siis küsisime, et kas me sellist Eestit tahtsimegi ja vastasime, et just nimelt. Just sellist Eestit me olemegi tahtnud," sõnas Kama. "Võrreldes sellega, kust me tulime ja millest me oleme vabaks saanud, oli see ikka tohutu saavutus. Aga kui nüüd nüüd tänapäeval ma pean iseendalt küsima selle küsimuse, et kas me sellist Eestit tahtsime, siis ma ei vasta jaatavalt enam väga veendunult."

Autor: Kairit Leibold

Tal on selleks mitmeid põhjuseid. "Üks suuremaid põhjusi on see, kuidas praegu Eesti riik käitub oma keskkonnaga. Seal on ka muid põhjusi. Minu jaoks ei ole see see riik, mida ma olen tahtnud, see, kes järjekindlalt hävitab, lõpetab, likvideerib eestikeelset kõrgharidust. Seda nimekirja võiks jätkata."

Ei mäleta aega, mil avalikust arvamusest oleks nii tuimalt üle sõidetud

Seega on Kama praegusel ajal enam kui kümne aasta taguse optimismiga võrreldes oluliselt skeptilisem. Ta on viimase aasta jooksul ka paar korda nendel teemadel ajakirjanduses kirjutanud, aga tema sõnul nendest kirjutamistest kahjuks midagi ei muutu.
"Ma ei ole sellises kontsentratsioonis nii tarkade inimeste sellist pettumust niimoodi varem lugenud, ja ma rõhutan, et see ei ole see seltskond, kes oleks olnud selle "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?" igapäevase mantra kordaja."

"Ühelt poolt tehakse Eesti keskkonda väga oluliselt ja põhjalikult muutvaid tegusid. Alates meie metsaraiest kuni suure raudtee, tselluloosi ja silmapiiril terendava fosforiidini, ja samal ajal ma ei mäleta ka seda, et avalikust arvamusest oleks kunagi nii tuimalt üle sõidetud," nentis Kama. "Kui ma siin ühte oma [Eesti] Päevalehe artiklit kirjutasin, siis ma tsiteerisin tervet rida Eesti väljapaistvaid mõtlejaid, kes on ütlesid just möödunud, 2017. aasta jooksul kõik väga sarnaseid mõtteid välja. Seal Hasso Krull räägib, et ta on Eestis sisepagulane, seal Valdur Mikita räägib enesekolonisatsioonist jne. Et mis on nüüd siis juhtunud, ma ei ole sellises kontsentratsioonis nii tarkade inimeste sellist pettumust niimoodi varem lugenud, ja ma rõhutan, et see ei ole see seltskond, kes oleks olnud selle "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?" igapäevase mantra kordaja."

Kama, kes on elus kaheksa aastat pidanud metsamehe ametit ja veel hiljem ka lühikest aega töötanud Karula rahvuspargi metsade peal, rääkis, et teda häirib isiklikult väga just see, kuidas toimub diskussioon metsaraie üle. Tema sõnul on Eesti riik oma kodanikele avalikult valetanud ja seda pikka aega, sihikindlalt ja teadlikult.

"Valetamine on see, kui meile öeldakse, et kõik toimub teaduspõhiselt ja kõik on jätkusuutlik ning samal ajal meil Eesti metsanduse grand old man, kes on kõik meie praegused metsateadlased välja koolitanud, Toomas Frey ütleb, et asjad on halvasti. Asko Lõhmus räägib nii, et suu väsib peas ära, ja alles hiljaaegu oli see lugu, kuidas Teaduste akadeemia looduskaitsekomisjon saatis oma kirja härra [Urmas] Tartese juhtimisel ja mille kohta juba jõudis keskkonnaministeerium teatada, et Teaduste akadeemia ei ole meil piisavalt teaduslik."

55 aasta pärast saab vana mets otsa

Kama tõi oma sõnade tõestuseks välja ka ühe numbri. "See on kõigile kättesaadav ja igaüks võib seda ise kodus arvutada. Kui me võtame lahti niisuguse teose nagu Eesti metsa aastaraamat 2016 ja võtame sealt numbrid 2015. aasta kohta ning teeme ühe lihtsa jagamistehte. Me võtame kogu meie metsamaa pindala ja jagame selle 2015. aastal raiutud lageraie pindalaga, siis me saame teada, mitmeks aastaks meil metsa niimoodi lageraiega jätkub ja see tulemus on 55 aastat."

Ta märkis, et soovitab nüüd kõigil selle numbri peale korraks mõelda. "See tähendab seda, et 55 aasta pärast ei ole Eestis vanemat metsa kui 55-aastane. Väike täpsustus, et see käib nüüd metsa kohta väljaspool kaitsealasid. Kui me siin alles hiljaaegu murdsime mõõku ja piike selle üle, kas lasta kuusikute raievanus 60 aasta peale või mitte, siis 55 aasta pärast meil ei ole ka enam 60-aastaseid kuusikuid."

Tegelikult on see pilt Kama sõnul veelgi hullem. "Hullem on ta selle võrra, et viimase paari aasta jooksul on raiemahud veelgi kasvanud ja selle kogu metsamaa pindala hulgas on hulka selliseid soometsi, kuhu mitte kunagi lõikama ei minda, nii et tegelikult jõuab see aeg kätte palju varem kui 55 aastat," lisas ta.
"Mina seda ei tea, miks meile niimoodi järjepanu edasi valetatakse, aga ma olen mõelnud ka seda, et tunnistada seda, et on aastakümneid valetatud, on ka äärmiselt raske. Samal ajal metsad saavad otsa nii või teisiti."

"Mina seda ei tea, miks meile niimoodi järjepanu edasi valetatakse, aga ma olen mõelnud ka seda, et tunnistada seda, et on aastakümneid valetatud, on ka äärmiselt raske. Samal ajal metsad saavad otsa nii või teisiti. Et mida nad nüüd teevad, mis selles olukorras peale hakata. Ma ei oska midagi muud arvata, kui et meie metsi ju ootab ees ikkagi järjekordne raievanuse alandamine koos toreda jutuga sinna juurde, et kõige kasulikum majanduslikult on metsad maha raiuda 40-aastaselt, muidu mets mädaneb, kannatatakse tohutut majanduslikku kahju jne," lisas Kama.

Riigieelarvesse on hakatud RMK-lt [Riigimetsa majandamise keskuselt] raha võtma Kama sõnul alles viimastel aastatel, aga kogu riigieelarvet vaadates on tegemist peenrahaga, mis ei saa kuidagi tema arvates selle valetamise põhjus. "Peab küsima neilt, kes neid otsuseid teevad."

Autor: Kairit Leibold

Tema meelest oleks riigimehelik käitumine praegu see, kui öelda avalikult, et me oleme eksinud või meid on eksitatud ja viia Eestis raiemahud oluliselt alla. "Praegu ei aita siin mingisugustest protsentides raiemahtude allaviimisest, vaid tuleb raiemahud alla viia kordades, et taastuks normaalne olukord. Aga nagu ma ütlesin, seda on väga raske teha."

Elamiseks antu kiputakse liigkergelt rahaks ümber arvestama

Siiski, Kama sõnul ei käi see probleem ainult metsaga. See asi käib meil ju samamoodi selle hiigelraudteega. Ma hiljaaegu rääkisin ühe praeguse valitsuse ministriga, kes ütles, et tead, Kaido, kui praegu riigikogu liikmetelt ükshaaval küsida omavahelises vestluses, siis tõenäoliselt enamus ei taha seda raudteed. Aga lihtsalt see asi on nii kaugele läinud, et nagu tagasi pöörata enam ei saa, ja mulle tundub, et praegu selle tselluloosivabrikuga tehakse meile täpselt sama asja. Praegu on veel see hetk, kui öeldakse, et oh, mis te jaurate, midagi pole veel ju otsustatud, me alles plaanime ja mõtleme, ja siis mingi hetk on see, kui rong on läinud juba, et ei nüüd ei saa seda enam tagasi pöörata, nüüd on kõik asjad tehtud."

Kamale ei meeldi ka see, et fosforiiditeema on viimased paar aastat vaikselt õhus olnud. "Möödunud aastal ilmus akadeemik Anto Raukaselt raamat, aga mulle tegi eriti nalja see raamatu kaanekujundus. See kaanekujundus oli siis Eesti kontuur, ja ilmselt siis näitamaks, kuidas see tähendab rikkust, oli sinna pandud ka euromärk konksuna ja see konks oli sellest Eesti kontuurist läbi. Puudus ainult kõrvalt veel õngenöör, ritv ja kalamees, siis olnuks pilt täiuslik. See tähendab, kuidas me kõik selle, mis meile on siin elamiseks antud, kipume rahaks ümber arvestama," kirjeldas ta.

Autor: Kairit Leibold

Kama tunnistas, et palju on teda mõjutanud Tartus oldud aeg, kus sai üksjagu kokku puututud igasuguste vaimusuurustega, sealhulgas ka Uku Masinguga.

"Eks need mõjutused olid ikka jah sellest Tartu seltskonnast, mis mind nendele soome-ugri rännakutele suunasid – ansamblis Helleros laulmine, vennad Sarved, Kalle Eller, sellised inimesed, ja Uku Masing oli tol ajal tõepoolest selline legendaarne inimene, kes elas Tähtveres ja kus käidi teatud mõttes isegi palverännakutel. Olen mina seal mõned korrad käinud ja meie suhtlemine põhineski neil mansirännakutel, kus me koos Erik Leebakoga andsime vahepeal aru, kus me oleme käinud ja mida näinud ja tema omalt poolt andis suuniseid, millele tähelepanu pöörata, milliseid muinasjututüüpe püüda leida jne," selgitas Kama.
"Uku Masing oli tol ajal tõepoolest selline legendaarne inimene, kes elas Tähtveres ja kus käidi teatud mõttes isegi palverännakutel."

Huvi väikerahvaste vastu on jäänud Kamale praeguse päevani, kuigi enam mitte nii kitsalt fokusseeritud soome-ugri rahvastele, vaid kogu maailmas palju laiemalt.

Aadetest rääkides sõnas Kama, et tema jaoks oli teatud mõttes paradoks see, et kui nende põlvkond läks poliitikasse ja tegi 1992. aastal valimisvõidu, siis olid nemad need aatemehed, keda vastandati teisel pool olevate majandusmeeste-praktikutega.

"Paradoks on selles, et kui tuli hakata riiki valitsema ja täiesti ühest süsteemist teise minema ja uusi ühiskondlikke struktuure üles ehitama, siis see töö oli nii mahukas, ja me tegelesime nende majandusküsimustega ja rahaküsimustega ja õiguskorraküsimustega ja aated jäid nagu tahaplaanile," rääkis ta.

"Praegu ma tunnen selget puudust sellest, et see põlvkond, kes on peale kasvanud, seda põlvkonda pole kasvatatud aatelises vaimus, vaid selles vaimus, et elu peamine ja ainus väärtus on materiaalne heaolu, ja siis, kui selles vaimus on põlvkond üles kasvatatud, ei maksa ka imestada ja nutta, kui nad lähevad kuhugi, kus on materiaalne heaolu suurem kui meil siin."

Toimetaja: Merit Maarits
Märkmed: