Kahest spordielu raamatust
Sport | 12 Dec 2003  | TNEWR
Paljudel meist on aktiivsed sportimis-, veel enam võistlemisaastad ammu selja taga, ununenud pole aga tahe; ind anda rajal, väljakul oma parim. See leiab tihti kinnitust tähelepanus, millega jälgitakse oma linna, riigi ja rahva parimate sportlaste ponnistusi, kas maavõistlustel või rahvusvahelistel. Huvi on ikka olemas, isegi siis, kui lihased enam nõtked pole, on erakordne kaasa hüüda; uhke on tunne, kui Eesti sportlane poodiumile jõuab.

Spordialasid on palju, rekordeid püstitatakse selleks, et neid saaks purustada. On selliseid spordisõpru, kelle mälu on fenomenaalne; teisi, kes peavad raamatust kontrollima, kes on maailmarekordi või Eesti rekordi omanik.

Tänu veteran-spordiajakirjanikule, Spordilehe peatoimetajale Tiit Läänele, on olemas kaks mahukat raamatut, mis peegeldavad nii välis-Eesti spordielu kui ka spordielu XX sajandil.

Mäletatavasti oli Tiit Lääne esto2000 ajal Torontos, siis toimus vastilmunud teatmeteose, „Välis-Eesti spordielu aastatel 1940-1999“ (Maalehe Raamat 2000) esitlus Toronto Eesti Majas. Nii esitlus kui raamat ise leidsid tollal ka ajakirjanduses kajastamist.

Kaks aastat hiljem ilmus Lääne ja Tiit Kuninga koostööl, samuti kirjastuse Maalehe Raamat väljaandel „Sport XX sajandil“ — samuti mahukas, nägus, fotoderikas, spordisõbrale asendamatuks allikaks koostatud teos. Autorid vaatlevad Eesti spordielu sündi ja arengut läbi 100 aasta kogu maailma spordielu kireval taustal.

Tänu väsimatule Lembit Joselinile avanes hiljuti võimalus mõlemaid raamatuid kõrvutada ehk võrrelda — samale stardijoonele asetada, kui kiuslikku metafoori tarvitada.

Mõlemad on nn suure toa kõrvallaua raamatuteks sobivad, ehk nagu siin maal neid nimetatakse, „coffee-table books“. Need on raamatud, mis suuruse ja kaalu poolest riiulile tavaliselt ei mahu, kujunduse ja välimuse poolest sobivad aga külalistele sirvimiseks, kui pererahvas kohvi keedab. Autorid on koostanud teose, kus pilt domineerib, lugu ise on lühike. Selliselt sobib raamat eelmainit kategooriasse, pigem aga siiski pikemaks lugemiseks mõeldud.

Rõhk on saavutustel, edetabelitel, võitjate näoilmete edasiandmisel. „Välis-Eesti spordielu“ suureks vooruseks on meeldetuletus kauges minevikus saavutatud tulemustest. Asendamatud on siin saavutused, eririikide rekordiomanikud jpms. Üllatusi ning meenutusi kuhjaga — näiteks meeldetuletus ja teadmine, et Kanada värvides võistleva Hans Moksi 1955. aastal püstitatud odaviskerekord seisab tänagi. Siiski peab nentima, et esiteks pole loetelu arusaadavalt mitte täielik; teiseks, panin vähemalt ühte nimeviga tähele, mida saab kindlasti aastate möödumise ning mitte-täiuslike materjalide säilimise arvele kirjutada.

Teise lahtrisse saab muidugi asetada kinnituse, et eestlased konkureerisid pea igal alal, pea igas maailmakaares. Väärtuslik teatmeteos.

20. sajand oli nii maailmas kui Eestis esimene tõeline spordisajand. Ei mõeldud välja mitte ainult hulgaliselt uusi spordialasid, vaid loodi spordiföderatsioonid, pandi alus sporditeadusele, mis aga kõige tähtsam — kasvas spordi atraktiivsus.

Sellest viimasest saame aru profisporti jälgides; see seletab ka ehk natuke neid pööraseid rahasummasid, mis pea igal profispordi alal medalitest tähtsamaks on kujunenud.

Lääne ja Kuningas annavad sellest sajandist ülevaate aastakümnete lõikes, eriti huvipakkuvad on 1930ndad, kui kehakultuurilaadne spordikäsitlus muutus kaasaegseks spordiks.

(Huvitav tähelepanek on see, kuidas vähemalt ühel spordialal on ring jälle täis — tsirkusemaadlus, kus nii mitmetegi omaaegsete võimsate eesti „jõujaanide“ kombel on sada aastat hiljem WWF näol televaatajaid ja staadionikraadesid jälle paelumas).

Nõukogude okupatsiooni ajal oli iga eestlase võistlemine välismaal suursündmuseks — eriti siis, kui ta kandis vaba, demokraatliku riigi värve, nagu tegid seda mitmed Kanada, USA ja Austraalia eestlased. Meie suursportlastele on pühendatud õigustatult tähelepanu, kaasaegsete saavutuste taustal.

Mõlemad raamatud lubavad meeldivalt mineviku meenutamist, nii 20. sajandi kui välis-Eesti spordielust taas osasaamist, seekord tugitooli mugavusest, mitte väljakule vaatavalt pingilt või teleekraani tagant hetkeärevuses. Saab ütelda, et sport tõesti ühendab — nii võistlejaid kui ka saavutuste jälgijaid. Põhja-Ameerikas levinud komme spordiminevikku vaadata, on nüüd ka eestlastel nägusalt vormistatult olemas. Loodaks, et need teosed on meie ühiskodude raamatukogudesse, lugemistubadesse juba saabunud.

Teatavasti on ilmumas (või ilmunud?) kirjastuselt Maalehe Raamat sel aastal sarjas kolmas spordiajalooline teatmeteos, „Olümpiamängude ajalugu 1, Suvemängud 1896-1940“. Jään huviga Lembit Joselinilt järgmist paeluvat laenutust ootama.

 
Sport