Kaheksakümnesed poisid
Eestlased Kanadas 11 May 2007 PiilurEWR
    Trüki   E-post   FB     
Evald Oder pajatab kahest Ülost. Foto: A.R. - pics/2007/16328_1.jpg
Evald Oder pajatab kahest Ülost. Foto: A.R.
Uskumatu, kuid see on teoks saanud. Mitmel isiklikult, kuid kõigil nüüd ametlikult. Ikka nendel lennuväepoistel, keda sakslaste viimane mobilisatsioon poisikestena sõtta kiskus ja kes siiani kangekaelselt keelduvad poisi nimetusest loobumast. Värbamisele kuulunute sünniaasta oli 1927. Omaalgatuslikult liitus aga nendega hulk nooremaid. Dr Harry Meindoki lendu lastud väljend „laste ristisõjast“ on tabav ja valusa täpsusega paigas.

2. mai oli see päev, kus „poisid“ selle igast kandist kumera numbri ühiselt omaks võtsid. Koguneti Toronto Eesti Maja kristallsaali, kuhu oli lauad üles seatud kaheksakümnele külalisele — ilusasti iga eluaasta jaoks üks. Tuldi pidulikult, kaasad käevangus ja head sõbrad saatjaiks. Enamuses kohalikud, kuid ei puudunud ka osavõtjad väljastpoolt. Kaugematest paigust jäid meelde Sudbury, Briti Kolumbia ja Baltimore. Seda päevakangelaste osas, muid külalisi oli ka Eestist.

Üldise eleva sagimise ja üksteise uudistamise lõpetas sõbralikult, kuid resoluutselt klubi esimees Guido Toming, kes kuulutas juubelipeo avatuks. Nagu pidulikel puhkudel kombeks, viis ta ka läbi ühe ülenduse. Sellised toimingud on lennuväepoiste puhul ikka kerge huumoriga pipardatud. Teatavasti jäid poisid ju enne sõja lõppu Eesti 1. Tagavararügemendi koosseisus noorsõduri auastmesse ega jõudnud iial reamehe kraadini. Kuna sõda aga teistsuguste relvadega jätkus, otsustasid poisid kord Seedrioru „manöövritel“ kõik osavõtjad ohvitserideks ülendada, et võitlusmoraal püsiks. Enne seekordset kokkutulekut oli kellelegi hakanud silma, et meil puudub oma vaimulik. Kuna Ester Mandra oli selle puuduse korvamiseks meile ikka söögipalve lugenud, otsustati talle nüüd üldise heakskiidu saatel anda sõjaväekaplani tiitel.
Kol-ltn. Ülo Tamre tervitab lennuväepoisse. Foto: A.R. - pics/2007/16328_2.jpg
Kol-ltn. Ülo Tamre tervitab lennuväepoisse. Foto: A.R.

Pärast esimehe sõnavõttu asus juhipositsioonile klubi senikroonimata meelelahutuskeiser Eerik Purje, kes tänas ja tervitas häid sõpru, kes teda aastate vältel olid oma laulupanusega toetanud ja nüüd aukülalistena kohale palutud. Need olid Valve Tali, Hilda Sepp, Tamara Norheim-Lehela ja Andres Raudsepp. Siis laulis Eerik oma süntesaatori saatel ühe iselaadse omaloodud sõdurilaulu, millele oli sõnad kirjutanud ta omaaegne ajakirjanikust kolleeg ja praegune Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor Vallo Nuust.

Kuna tegemist oli piduliku sündmusega, ei pääsetud ka kõnedest. Kõnepulti paluti klubi asutaja Kalju Jõgi, kes muide just eelmisel päeval oli tähistanud oma isiklikku juubelit. Kalju meenutas lühidalt neid karme aegu ja meeleolusid, millega poisid kunagi sõtta läksid. Hetkelise leinaseisakuga palus ta mälestada neid kamraade, kes viimase aasta jooksul meie hulgast lahkunud.

Vanemate võitlejate poolt ütles tervitussõnad Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees kol-ltn. Ülo Tamre. Ester Mandra deklameeris Helju Kruuvi sõduritele pühendatud luuletuse.
Eerik Purje sõdurilaule juhtimas. Foto: A.R. - pics/2007/16328_3.jpg
Eerik Purje sõdurilaule juhtimas. Foto: A.R.

Nagu eelpool tähendatud, on lennuväepoisse nende kokkutulekutel ikka lauluga rõõmustatud ja ses osas ei tehtud seegi kord erandit. Eerik oli leidnud meie ühiskonna jaoks värskema näo ja hääle ning ruttas teda nüüd tutvustama. Selleks oli Heli Tenno, kes esitas viis meeleolulaulu, end ise klaveril saates. Kuna nii lauljatar ise kui ka ta repertuaar olid kuulajaskonnale n-ö uudseleivamaigulised, võeti tema ettekanne vastu rõõmsate ovatsioonidega. Oma meeldiva hääle, hea muusikalise tunnetuse ja avala esinemisega võlus ta publiku kohe ja jäägitult.

Kohvikuperenaine Ülle oli vahepeal oma külmlauaga valmis saanud ja värskeltkroonitud proua kaplan võis asuda oma esimese ametiülesande täitmisele. Siis rünnati toiduletti ja täidetud taldrikutega lauda tagasi saabudes oli mõnelt poolt kuulda kahetsevat nurinat, et lennuväepoiste kunagine lemmiksport — toidumarkide võltsimine — on muutunud mõttetuks ja kaotanud oma võlu. Maitsvat kehakinnitust oli enam kui piisavalt.

Kunagiste rivilaulude sõnad hakkasid poiste peades üha uljamalt oma takti taguma. Veinipudelid olid ju toidulaual ja karastav läte oli nurgas vulksunud peo algusest alates. Enne ühislauluni jõudmist soovis aga veel sõna Evald Oder, kelle peas oli hakanud kumisema kooliaegne Jaan Bergmanni värss „Ustav Ülo“. Inspiratsiooni olid talle andnud kaks sellenimelist meest, kes veel praegu ustavalt Eesti Kaitseväe ohvitseri vormi kannavad. Mõlemad Ülod, nii Tamre kui Isberg, oli meie külalised ja nende ümber oli Evald osavalt mähkinud oma jutulõnga.

Siis aga polnud enam pidamist. Põline kahemeheorkester (Eerik süntesaatoril ja Toivo Kõhelik klaveril) hakkas mürtsuma ja kogu rügement üürgas kaasa. Ei olnud enam ühtki kaheksakümneaastast, rivilaul nii suurt numbrit ei tunnegi. Vahepeal tehti väike hingetõmbepaus ja siis tuli kellelgi mõte kontrollida, kes koosolijaist on need „pärispoisid“. Asjaosalistel paluti püsti tõusta ja kohe tekkis uus mõte nad kõik fuajees kaameraläätse ette seada. Ka see üritus viidi läbi ja kohe saali tagasi, sest hulk laule oli veel laulmata.

Muist jäigi laulmata. Kodutee ootas ja poiste tõeline aastanumber hakkas end aegamisi meelde tuletama. Nojah, mis seal ikka. Kui kaheksakümmend, siis kaheksakümmend. Kes seda omal ajal uskus, et nii paljud meist nii kaugele välja veavad. Vargsi mainiti ka võimalust, et ehk viie aasta pärast… Eks seda näita aeg. Täna tänagem head saatust sellegi eest, mis juba käes.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus