Kahekordne nostalgia
Eestlased Kanadas 12 Oct 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Mu kummutil on vaas. Vaasis on tumepunane roos. Seesama roos, mille saalitäie rahva silme all ulatas mulle õrn naisekäsi põgusa sõbrasuudluse saatel. Vaatlen ainiti seda roosi ja tajun nukralt, et järjekordselt jääb lugejaskond asjalikust teatriarvustusest ilma. Nostalgial on kriitilisele meelele halvav mõju, liiatigi algasin oma juttu valest otsast. Lähem ja rõõmsam nostalgia surub kaugema ja kurvema tagaplaanile. Ent lugeja ootab oma osa ja tema vastu on sul mõningaid kohustusi. Üritagem siis, kas või vägivaldselt.















See oli teater VARIUS Tallinnast, kes 4. oktoobril andis Toronto Eesti Majas kaks etendust lavastusega, mis kandis nimetust „Helisev viis“. Ning juba nimetuse juures lähevad sinus muusik ja kirjamees karvupidi kokku. Üks tahab käänata viis-viisi, teine viis-viie. Võit jääb kirjamehele, kuigi ka esimesel versioonil pole tegelikult midagi viga. Tegu on viie teatrihingega, kes saksa okupatsiooni ajal edastasid eestikeelseid raadiosaateid. Aastanumber on sünge ja masendav 1944, kuid mitmesuguste meeleoludega viisid helisesid (ohoo, ikkagi muusiku võit!) ka tollal. Viis estoonlast loeb-laulab oma rahvale ning samaaegselt muretseb selle saatuse pärast. Koos elatakse üle mõrvarlik märtsipommitamine, koos seistakse oma stuudio varemetel ning jätkatakse saateid Gert Helbemäe korterist, koos (ja eraldi) põgenetakse rinde lähenedes. Esimene osa lõpeb suubumisega pagulusse.

Teine osa algab Rootsi pinnal, kus uude miljöösse sisse elamise kõrval ei raatsita truudust murda teatrile. Osa kunagistest kolleegidest on jõudnud Saksamaa kaudu Kanadasse. Sinna siirdub ka ülejäänud trupp, kes tunneb Rootsis end ebakindlana, tajudes vaenlase lähedust. Lugu lõpebki Kanadas ja näitena eesti kultuuri hääbumatusest kõlavad lavalt paguluses loodud helisevad viisid, luuletused, kupleed.

Lavastuses, mille autoriks on Heidi Sarapuu, mängivad-laulavad Valve (Lii Tedre) ja Rein (Rene Soom), kelledes võib enam-vähem selgelt ära tunda abielupaar Andre, kuigi nende tegevust ja elukäiku on meelevaldselt kohendatud – kujud on loonud ikkagi autori fantaasia. Teistest võib mõelda aimamisi. Teet (Peeter Kaljumäe) võiks ehk olla Koppel ja Priit (Raivo Mets) Hallap. Linda (Diana Dikson-Soom) prototüüp, kui ta olemas on, jääb selgusetuks. Ainult kuuenda liikme puhul on asi lihtne. Hain pianistina on seesama Hain Hõlpus, kelle autori tahe tänapäevast murelikesse aegadesse siirdistutanud.

Selle ajastu ja sündmuste kaasa elanuile tähendas see nägemuslikku rännakut minevikku. Kui tuttavlikult ehtne oli Landessender Revali signaal! Päevasel etendusel, mida siinkirjutaja nautis, oli selle mäletajaid vist üsna palju. Mõjuvaid momente oli etenduses mitmeid. Rene saateta soololaul keset kaost, kus üks väike maailm näib olevat põrmuks varisenud, oli vapustav. Tema kõlav bariton oli nagu nuga, mis lõikab lahti ühe lootuskübet sisaldava ümbriku. Või kolmiksoolona (Peeter, Raivo, Rene) esitatud lihtsamaist lihtsaim, tuttavamaist tuttavaim „Jää vabaks, Eesti meri“. Esitusviis pluss autor-lavastaja hästikalkuleeritud hetk (taas panid täpselt kümnesse, Heidi) lõid jõuliselt optimistliku meeleolu. Ime, et publik kaasa üürgama ei hakanud.

Lii (külalisena Endla teatrist) ilmutas oma mitmekülgsust. Raske öelda, kus ta oli ehtsaim – kas diktorina Valve Andret kehastades (milline sarnasus prototüübiga!), Rootsi laevareederi ülikombeka prouana, härra Tavalise kunagise laagrikaaslasena või naabri Maalina sügisballil. Peeter bravuuritses nagu ikka, küll sügisballil klaveri najal, küll rootslasest merekaruna, kes maale mugavalt ankrusse jäänud. Laulus hiilgasid ennekõike Rene rahvusooper Estoniast (ometi üks uusestoonlane kambas) ja Diana. Viimane tutvustas ka edukalt oma sõnakunstilist külge. Majateenija roll rootsi perekonnas oli meeldejääv. Raivo põrutas maha paar mõnusat Kopvillemi kupleed, küll üksi, küll Liiga kahasse. Viimase puhul ei saa märkimata jätta, kui toredasti ta laulmist imiteeris. Enamasti deklameeris laulu sildi all, vajaduse korral siiski oma häälepaelu ka lauslaulmiseks kasutades. Haini püksipõhi näib olevat klaveripingiga kokku kasvanud, kuid klaviatuuril siblivad sõrmed leidsid alati laulule sobiva toe ja tiivustuse.

Väljaspool rambivalgust tegutseid toimekalt heli- ja valgusmeister Raivo Parrik ning kunstnik Karmo Mende. Teatrisaalist pole võimalik lahkuda kummarduseta Heidile, kelle osava käe all kõik laval toimunu teoks sai.
Päevasel etendusel jagati lilli traditsioonivastaselt lavalt saali. Külalised tänasid kohalikke korraldajaid ning võõrustajaid. Õhtusel etendusel oli kuuldavasti kohalike teatrisõprade poolt tervitanud Siegfried Preem. Kohal oli viibinud ka kogu Andre pere, kelledest lavale ilmus Valve ja Reinu tütretütar Karin Andre-Lupp.

Kaks nostalgiat. Tuttav raadiosignaal. Pommirahe. Kuuskümmend kolm aastat vana laevasõit läbi miiniväljade.Täpselt nii kaua olen olnud väliseestlaseks degradeeritud pagulane.

Üks roos. Üks suudlus. Neli aastat sooja siduvat sõprust. Täpselt nii kaua olen olnud ajakirjanik.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus