Eesti Elu
Kahe sandipäeva vahel (1)
Meelejahutus 03 Nov 2011 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Ilmad kisuvad sügiseseks, suvi oma põrgupalavusega on oma teed läind ja talv pole veel taevamannat alla puistand. Ühesõnaga on peris ilus aastaaeg, kuigi vahtrad ei läind tänavu värviliseks ega kedagi. Pole meil vananaiste suve ega taadikeste talveakatust.

Mis seal siia ikka. Oleks kodarad korras, läheks välja kooserdama, enne kui uulitsad libedaks lähvad. Nüüd istun akna all ja proovin rehnungit pidada, mitu lehte tuulepoisid papli otsast päevas ära rebivad ja palju neid alles jääb. Et kas saavad puu puhtaks, enne kui lumi peale tuleb. Mõni võib ju arvata, et see va opaka vanamehe jutt, aga kui see on ikke kogu su tegevus, kui sa muuks enam ei kõlba, siis on see üks peris tähtis toimendus.

Ega ma lehti ei loeks, ma loeks parema meelega lehte, sedasama meie oma, kui posteljon ta kätte tooks. Aga näe, ei too, noh. Postivalitsus palkab ainult noori kahe terve jalaga inimesi, aga nendel näikse käimine olevat veel viletsam kui minul, mitte kudagi nad meite ukseni ei jõua. Kui vaja treikida ja omale laisklemise eest palka juurde norida, siis on küll käbedad, marsivad mööda uulitsaid, plakatid seljas. Nigu komudeaegne maiparaad, loosungid lehvimas, et kõigi maade vedelvorstid, ühinege!

Nojah, tühja nendega, ma ei viitsi enam vihastada kah, lihtsalt kükitan ja pean kahe sandipäeva vahet. Kanaadamaalastel sai ju alluviin läbi ja nüid on lastel kombunosimisest kõhud aiged. Ega seegi paha pole, annab ambatohtritele tööd, koolitatud inimesel ei sobi laiselda. Meie mardipäev on aga veel tulemata ja selle peale mõtlemine teeb meele lausa rõemsaks.

Küll selle mardipäevaga sai ikke omal ajal nalja, vähemalt maarahva ulgas. Ega meie käind santiminekuks poest kostüimi vai antsuhhi otsimas, selle peale ei kulutand keski raha. Jõmpsikatel poldki mida kulutada. Ise tegime kõik oma sandimundrid. Kui muu nõu ei aidand, siis kasuk pahupidi selga, takused püksid jalga, söega vuntsid ette ja siis võisid olla omaarust kas Karipaldi vai Stenka Raasin vai Rinaldu Rinaltiini. Noore inimese vandasiil pole piirisi ja kõik olime kindlad, et keski meid ära ei tunne. Eks nad ikke tuntsid küll, aga keski ei and märku.

Ei tea, kas praega veel Eestimaal kah santi joostasse nigu minu aegu. Ei vist, rahvas kõik ära linna kolind, metssead tuhnivad põlde ja kährikud klähvivad võsas. Nimetasin seda Katale kah. Tema kostis, et ära, vanamees, mine sendimentaalseks. Ma küsisin vasta, et kuhu sa oma tollarimentaalsusega jõuda loodad. Ei ta lausund enam sõnagi, läks pliidi manu ja mina kobisin akna alla lehti lugema.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus