Paljud asfaltkattega maanteelõigud on Eestis ehitatud nõukogude ajal ja lagunevad täie hooga. Kahjuks on meie kliima väga niiske, samuti on öise ja päevase õhutemperatuuri vahe viimasel kümnendil oluliselt suurenenud, mistõttu asfalt praguneb temperatuurist tekkivate pingete tõttu. Prao kohal laiutab varsti suur auk, aluspinnas laguneb ja augurodu haarab enda alla üha suurema ala. Inimesed kiruvad, aga sõita tuleb. Viletsad teeolud lõhuvad autosid ja kulutavad aega, seega sõltub tee olukorrast just maapiirkonnas väga palju. Tuleb ju asjaajamisteks linna sõita, aga kui tee vilets, kaotab inimene palju rohkem oma kallist aega ja võibolla ka rehvi või summuti. Kõik see mõjub rahakotile.
Järvamaal oli sel põuasel suvel teedeehitust palju. Kui põud pani põllumehe kiruma, siis tee-ehitajad rõõmustasid. Ega nendegi meeste leib ole kerge, pikad päevad tolmu ja lõõskava päikese käes teevad tervisele liiga. Hiljem muidugi, kui lõigud valmis, on oma kätetööd mõnus vaadata.
Tee nagu siid. Foto: J. Dalberg
Varasuvel hakati ehitama Türi-Arkma teelõiku, mis oli nii halvas olukorras, et oligi viimane aeg midagi ette võtta. Kokku remonditi 16 km. Taikse raudteeülesõidukoht oli väga halva nähtavusega ja nii kitsas, et lausa eluohtlik; peale selle veel 90º-se kurviga. Nüüd on kõik uus ja ilus, euronõuetele vastav nagu kogu ülejäänud valminud maantee. Lausa lust on sõita, justkui mööda siledat lauda. Särevere-Taikse lõigule ehitati kõrvale ka jalgrattatee, nii et paljude külade inimesed saavad nüüd jalgrattaga ohutult Türile sõita. Ainuüksi see 3-kilomeetrine teelõik läks maksma 17 miljonit, kogu uus tee aga kokku ligi 70 miljonit krooni. Summad on suured, teede ehitamise kilomeetrihind on läinud viimase 10 aastaga 10 korda kallimaks. Aga kes oskab arvestada kokkuhoitud kroone? Tänapäeval maksab aeg rohkem kui vanasti, elu on kiire ja ma usun, et aja kokkuhoid, aga ka kokkuhoitud bensiiniliitrid ja autoosad, on varjatud sääst, mis ületab 70 miljoni paljukordselt.
Muuseas korjati teeuuendusel vana asfalt kokku ja ladustati hiigelsuurtesse kuhilatesse. Sellesama jäägiga tehti tolmuvabaks kaks teelõiku Türi vallas:6-kilomeetrine lõik Ollepa raudteejaamani ja ligi 4-ne Pilistverre, meie kihelkonna kiriku ja surnuaia juurde. Kõik nende teede ääres elavad inimesed on selle eest tänulikud. Suvine kruusateede tolm on kohutav nuhtlus – see katab marju ja õunu; ei saa ka kuivatada koduõuel pesu, sissehingatava tolmu kahjulikkusest rääkimata. Nüüd on lootust, et ostetakse mõni lagunenud majagi kordategemiseks ja elamiseks-suvitamiseks. Kehvad teeolud ongi üheks peamiseks põhjuseks, miks maal ei taheta elada ja miks ei arene väikeettevõtlus. Infrastruktuuri korrasolek on väga tähtis.
Sel suvel ehitati teid ka Paide külje all. Üheks neist on hilinemisega valminud Järve tee. Tähtaegadest kinnipidamine nurjus, kuna seal on aluspinnaseks turvas, mistõttu tuli tavalise ehitusstandardi asemel kasutada uut, Eestis seni kasutamata lahendust. Tee rajati kergkruusa padjale ja see on välja kannatanud kõik rasked teemasinad. Küllap ta siis ka vastu peab.
Järve tee kõrvale ehitati samuti kerg- ehk jalgrattatee, mille rulluisutajad kiiresti üles leidsid. Põhja regionaalse maanteeameti direktori asetäitja Aivo Salum ütles, et praegu projekteeritaksegi kõik uued teed nii, et kõrval kulgeks kergliiklusrida. See paneb inimesi rohkem liikumist harrastama, jalgrattad, rulluisud ja rulad on kuum kaup.
1. augustil peeti Järve tee jalgrattareal juba ka esimene rulluisu ja rullsuusa võistlus nimega „Järve Tee Rull“. Võistlustest võtsid osa Eesti naiste suusakoondise liikmed Kaili Sirge, Tatjana Mannima, Silja Suija, Piret Pormeister jt. Kuulsad nimed kutsusid kohale suure rahvahulga, tee oli rullijaid täis. Inimesed olid õnnelikud.
