Hoolimata talvisest käredast külmast ning põuasest kevadest ja suvest selgus Tartus 9. septembril toimunud Maarjalaadal, et maa ja mets ei vea ometi inimesi alt. Kes hoolsalt harinud ja kastnud, saab aiast-põllult ikkagi niipalju, et talveks jätkub. Lõuna-Eestis on isegi seened kasvama hakanud, mida ei saa öelda aga Kesk-Eesti kohta. Eelmisel nädalal oma vanu seenekohti külastades tulin metsast tühja korviga, isegi niiskes rabas polnud pilvikupoegagi. Ennustatakse, et vihmasabinate, jätkuva sooja ja saabuva noorkuu kaasabil veel ka põuapiirkondades seened kasvama hakkavad. Eks näeme.
Kivist seeneskulptuurid Tartu laadal, mis on valminud läti firmas Aivars K.No kas pole ehtsad?! Foto: J. Dalberg
Tartu Maarjalaadal oli seenenäitus sama liigirikas nagu mullugi; müügil olid samuti pohlad, aga ka murakad, milliseid näeb üldse haruharva. See haruldane mari on tõeline delikatess, mille eest kõrget hinda makstakse. Temast saab mee sarnase moosi ja imemaitsva koduveini koos mustsõstraga näiteks... Kui proovite, siis teate, mis on hea! Veini kohta veel niipalju, et eelmisel aastal oli laadal üks koduveini müüja, sel aastal mitte ühtki. Ainult üks mesinik oli õllevaadis mõdu teinud ja pakkus seda meemüügi kõrvalt hinnaga viis krooni pooleliitrise topsiku eest – südapäeval oli seegi aga juba ammu otsas. Mõdu on vähese alkoholisisaldusega karastusjook, väga tervislik just oma B-vitamiinide sisalduse ja mee poolest, millest teda ju ainult teha saabki.
Meemüüjaid oli palju. Mesinikud on suvega rahul. Nii head meeaastat pole kaua olnud. Kuival ajal eritasid taimed nektarit pisut vähem, kuid see oli tavapärasest suurema suhkrusisaldusega, mistõttu mesilased pidid mee valmistamiseks vähem vaeva nägema. Kuigi jah... nende hiigeltöö on alati hämmastav ja imetlustäratav. Meekilo maksis keskmiselt 65 krooni ja inimesed muidugi ostsid omamaist mett tublisti. Tasakesi, hiilivalt on Hiina ja Ungari mesi meie turgu rünnanud ja mõneti edukalt, paljud ostavadki seda, sest Eesti mesi on kallim. Aga üha rohkem on rahval „oma” mesinikke, kelle käest ostetakse regulaarselt kindla teadmisega, mida süüakse ning teatakse samas, millistelt õitelt ja liikidelt „vedel merevaik“ on korjatud. Siis saadakse linnumagus ka pisut odavamalt. Talve jooksul sööb neljaliikmeline pere – need muidugi, kes mett armastavad – umbes 40 kg mett. Kogust arvestades on ka väike hinnaalandus perele tähtis. Aga kes oskab kokku lugeda need kroonid, mis mett süües jäävad kulutamata kallitele keemilistele ravimitele?
Kui paljudes kohtades võttis maikuu külm õunapuuõied, siis peamiselt Lõuna- Eestis jäid õied alles ja praegu on just see piirkond kodumaise õuna müüja. Õunad on kallimad kui eelmisel aastal, sortiment aga endiselt kirev ja maitsev. Ei saa keegi öelda, et meie õun Poola õunast kuidagi halvem oleks. Pigem on asjad vastupidi. Siinseid õunapuid pritsitakse pestitsiididega ainult viimases hädas — siis, kui putukad päris kurjaks lähevad — ja tavaliselt mitte üle kahe korra Poola kümne korra vastu. Sellele mürgile lisandub veel ladudes paremaks säilitamiseks pritsitav lisaaine, nii et... katsuge ellu jääda! Seevastu kodune õun meie oma õue pealt on puhas ja head eluenergiat täis. Ma loodan kogu südamest, et ükskord hakkab inimene palju paremini mõistma koduskasvatatu tähtsust meie keharakkude ehituses, mistõttu laienevad meil nii kartulipõllud kui juur- ja puuviljaaiad. Praegu on eelmise riigikorra ajal rajatud suured õunapuuistandused enamasti veel metsistunud ja hooldamata... . Viljapõllud on korda saanud, küll saavad uuesti ka aiad.
Niisiis – umbes nädala pärast lähen uuesti seeni vaatama. Siit-sealt on juba kuulda, justkui oleks neid kusagil nähtud. Täpsemalt küsides naeratatakse kavalalt: „Einoh, ega siis mina...“ See ja too olevat käinud ja mõne toonud.
