Kunagi talvel kirjutasin, et eesti põllumehed on hädas lumevaeguse ja kangete külmadega. Siis lootsime, et küllap kevade saabudes veel kõik oma kohale asetub. Nüüd on see ilus lootus murdunud, tõeline hävitustöö on alles alanud.
Ööst öösse on külmakraade, külmale on appi asunud kohutav põud. Viimane jäine vihmasagar tuli kuu aega tagasi, kogu ilusa kevadepuhkemise aja pole aga peaaegu terves riigis enam vihma tulnud. Esimene kevadvihm on veel olemata! Täna, see on siis 15. mail, sadas korraks hoopis lund ja rahet!
Hästi järele mõeldes oli kevad 2005 umbes samalaadne, ainult et siis löödi veel käega – küllap järgmine aasta on parem. Inimene ikka loodab. Kui aga mitu aastat aina hullemaks läheb, siis istuvad maamehed isekeskis maha ja hakkavad murelikult ilmaasju arutama. Kuidagi ei saa tähele panemata jätta, et Eesti kliima on muutunud halvemuse suunas. Viletsale kivisele ja raskesti haritavale põllule on see suureks nuhtluseks. Paljudes Euroopa maades ujutab, Eestis on aga nii kuiv, et kunagi varem pole meil nõnda palju kulupõlenguid olnud. Ka inimesi on neis hukkunud... .
On ju teada, et taimeseeme, üleüldse elu, on jõuline ja võimas – seda näitab meie planeedi ajalugu – ainult, et praeguseks mitu nädalat maas olnud seemned lihtsalt ei idane. Traktorid tolmutavad põldudel otsekui tornaadod, kasu nendest on vähe.
Vägisi meenub Piiblist seitsme rammusa ja seitsme lahja aasta tuntud lugu. Eesti kohta see ei kehti, kuna meie siin pole kunagi hiigelsaake saanud ega ole jäänud ka päris nälga. Nüüd võib lõpuks juhtuda, et see vähenegi omamaine, mis kauplustesse alles jäänud, tasapisi ära kaob. Jah, nälga me ei jää, võõrast kraami on poodides palju, ainult et siis puudub ka trump olla siseriiklikult tugev! Ma loodan, et seda päeva ei tule niipea, kus Eesti armee hakkab ainult valget leiba sööma. Kui see peaks juhtuma, siis meenub vägisi Nõukogude armee...
Jah, aga keda siis kliima halvenemises süüdistada? Üks mees ütles mulle, et ega siis eestlane oma miljoniga pole kliimat ära rikkunud, liiga väike rahvas oleme. Kui ma talle ei vastanud, mõtles ta natuke ja ütles siis, et oma väikese osa oleme meiegi sellesse andnud.
Aru sai! Ja on aru saanud veel paljud teisedki, kes varem rusikaid viibutasid ja endale vastu rinda tagusid. Umbes nii, et: „ Mina pole süüdi, et ma raske dzhiibiga sõita tahan!“ või „Maa on nii suur, seal on veel naftat küll... .“ Tasapisi on hakanud ka kõige tuimemad ja ülbemad aru saama, et inimkond on oma palge kaotanud, et oma kodu hoidjast ja kaitsjast on saanud oma kodu röövel ja piinaja.
Mulle millegipärast tundub, et piir on jäädavalt ületatud. Ükskõik, kui suuri pingutusi me ka ette võtaksime, see enam ei aita. Liigne kasuahnus on meid hukutanud, ka lihtsaid põllumehi, kes künnavad ja külvavad peamiselt oma tarbeks ja linnamehele müümiseks, et too seal kehakinnitust saaks.
Kurb tuli see lugu kevadisel puhkemise ajal. Aga nagu ütles Rabindranath Tagore: „Armujoovastuses ärgem unustagem, et kunagi peame kannatama lahkumise kurbust.“
Kruusist juues saab see kord tühjaks... Ja siis on meil janu.
