Kui vahepeal võis rõõmu tunda elu arengu üle maal, siis nüüd hakkavad tasapisi ilmnema esimesed sümptomid, mis võivad osutada tulevasele kriisile. Suures majanduskasvu eufoorias on vist midagi kahe silma vahele jäänud, mis on salaussina oma käike uuristanud ja oma tegevuses edu saavutanud.

Viimastel kuudel on Eestis täheldatav hinnatõus, mis eriti annab tunda maapiirkondades, kuhu toodavale kaubale lisatakse veel ka transpordikulu. Selle võiksid varustavad ettevõtted küll kasumist maha arvata. Ei ole õige inimest diskrimineerida tema elukoha tõttu — ainult selle pärast, et ta elab maal. Ja kindlasti võiks ka varustajafirmade logistikud paremini töötada. Olen oma jahmatuseks kuulnud, et osadel kaubaga varustavatel firmadel polegi logistikuid!

Järgmine suurem mure on, et viimasel ajal ei tule maale enam uusi ettevõtteid. Seda eriti Lõuna -Eestis, kus ettevõtlusbuum pole korralikult käima läinudki. On kuulda, et paljud sealtkandi ettevõtted kavatsevad Tallinna külje alla kolida, nii et töökohad hakkavad hoopis kaduma. Sellises perspektiivis pole lootustki, et maal ometi kord ka elamuehitus käima läheb. Praeguseks on paljud korterelamud tühjaks jäänud ja lagunenud. Kui ettevõtteid ja töökohti juurde ei tule, polegi lagunenud tondilosse remontida vaja, uute elamispindade ehitamisest rääkimata. Üleüldine hinnatõus on muidugi tingitud kiirest palgatõusust. See on omakorda teinud kallimaks tootmise, mistõttu muutub maailmaturul konkurentsis püsimine üha raskemaks. Mitmed suurettevõtted linnades viivad oma tootmise Eestist välja Kagu-Aasiasse – midagi muud ei jää lihtsalt üle. Kui nii toimitakse linnades, siis tahab ka maal töötaja rohkem palka saada, nii pole siingi enam võimalik odavalt toota.

Ent kõik on ju omavahel seotud. Järsku on hakanud noored uuesti massiliselt maalt lahkuma. Maa ja linna vahel on niivõrd suur palgavahe, et maale jäävad ainult lollid, sandid ja saamatud. Just selline on mentaliteet ja seda on praegu juba hilja murda. Linn särab, maal on pimedus, arvavad noored. On palju töömehi, kes mitu aastat maalt Tallinnas tööl on käinud. Nädalate kaupa on nad kodust ära, elavad kohvrite otsas ühiselamutes ja kambaga üüritud juhukorterites, magavad põrandal madratsitel ja igatsevad perede järele... . Lõpuks tüdinevad nad sellest. Aina enam on seetõttu isasid, kes kogu oma pere linna viivad, maalt igaveseks lahkuvad. Ja paljud ei jäägi Tallinna pidama, vaid kasutavad seda üksnes hüppelauana. Praegu pakuvad Soome, Rootsi ja Norra ehitusfirmad, metallitöötlejad ning transpordifirmad eestlastele europalka, odavat koduehitamist, häid töötingimusi ja aitavad koguni kodakondsuse taotlemisel. Kolimisautod on nende poolt, kolimisrahaks 2000-3000 eurot peo peale. Spetsialist, kel on vähegi julgust võõrsil elada, haarab sellest päästerõngast kinni, öeldes: „Ega's me siis kaugele lähe, oleme siinsamas Põhjalas, peaaegu kodus ju... .”

Kahju ka, et ka mahetootmine pole õiget hoogu sisse saanud. On mõned suuremad ettevõtjad, kes alles eelmisel aastal oma toodanguga suurtesse kaubanduskettidesse pääsesid, nende järel on aga tükk tühja maad. Mahetootmine on küllaltki kallis, saagid väikesed ja müüa pole kuhugi. Võõras odav kaup on vallutanud poed nii massiliselt, et kallis omamaine jääb lihtsalt kahe silma vahele. Kui maheporgandi kilo maksab 15 krooni ja magusa võõra pirni kilo 6.50, siis on lootusetu ostjale midagi selgitada.

Suur lootus oli muidugi Wimaxi internetivõrgu ehitamisel. Norby Telekom lubas katta kogu Eesti internetiga, sellest on järele jäänud ainult kallid hinnad, kõikjale mitteulatuv levi, kaos ja korraldamatus. Inimesed on ootamisest väsinud. Lubadused, lubadused, lubadused! Nüüd ütleb Mart Laar Päevalehes enne valimisi, et uinunud Tiiger tuleb üles äratada. Ta peab silmas muidugi Tiigrihüppe projekti. Miks aga antakse lubadusi ikka ja jälle enne valimisi? Igatahes maainimene aimab, et näeb veel näguripäevi.

Jaanus Dalberg,

Märkmed: