Käekirjast ja kirjutavast käest
Kultuur 31 Mar 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Käsi kirjutab. Valik autograafe Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist. Koostanud Piret Noorhani. Eesti Kirjandusmuuseum 2003. 185 lk.

Raamatuid ilmub tänapäeva Eestis palju ja väga mitmepalgelisi. Teos, millest alljärgnevalt juttu, on nende hulgas kahtlemata üks unikaalsemaid. Vaatamata sellele, et sealt õieti palju lugeda ei olegi, on rohkem sirvimiseks, vaatlemiseks, imetlemiseks, meie kadunud kirjarahva vaimusuuruse tunnetamiseks ning austamiseks. Suureformaadilisena ei mahu see hästi raamaturiiulisse ja sinna ta nagu ei sobigi.

Kasutaksin ingliskeelset väljendit coffee-table book, kui see ei kõlaks nii lugupidamatult ja manaks silmade ette albumit fotomeenutustega turismireisilt Kaljumägedesse, Kariibi saartele või kustahes eksootikasse. Ja kui lausuda, et sel teosel on eeskätt muuseumiväärtus, siis oleks see sisuliselt täiesti korrektne, kuid selle sõnaga automaatselt kaasuv kopituslõhn rikuks mulje. Selle raamatu jaoks peaks eestlase kodus olema väike kirjanduslik altar, millele tohib läheneda vaid hardumuse ja pieteeditundega südames.

Selle raamatu lehekülgedelt vaatavad lugejale vastu 75 manala teedele lahkunud eesti kirjanikku kronoloogilises järjekorras, alates Friedrich Robert Faehlmanniga ja lõpetades Juhan Viidinguga. Igale on pühendatud kaks kõrvutiasetsevat lehekülge: vasakul autograaf, oma käega kirjutatud tekst; paremal foto ja autori kalligraafilises kirjas nimi, lisaks lühike resümee biograafiliste andmete ja vihjega avaldatud kirjatööle. Resümee autorid on pea eranditult Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuurilises Arhiivis töötavad teadurid, raamatu koostaja Piret Noorhani olles teadupärast selle osakonna juhataja. Viimane koos arhivaar Leili Punga‚ga on kirjutanud raamatule sissejuhatava artikli pealkirjaga „Autograaf arhiivis — anakronism või uunikum?“.

Avaartikkel annab huvitava ülevaate autograafi tähendusest ja selle muutumisest aegade jooksul. Autograafide kogumine on sajanditevanune harrastus, mille vastu ka tänapäeva arvutimaailmas jätkuvalt huvi tunnevad ajaloolased, diplomaadid, filoloogid ja kultuuriloolased. Juristidele on see vahendiks käsikirja autentsuse kindlakstegemisel. Grafoloogid seevastu tunnevad selle vastu psühholoogilist huvi, üritades käekirja varal kindlaks määrata inimese iseloomu või vaimset taset. Ka tavainimesele on huvitav käekirja kaudu luua pilti armastatud autorist kui inimesest, avastada temas esteeti, korraarmastajat või temperamentset isikut. Käekiri on aken inimese hinge.

Trükikunsti ja digitaaltehnika pealetung on olnud võimas. Käekirjale ei pöörata enam koolis ega ka igapäevases elus erilist tähelepanu ja selle osatähtsus muutub aina väiksemaks, kuid seda täiesti välja tõrjuda pole võimalik. Kino ei asenda teatrit ega fotograafia maalikunsti ja iga kivvi raiutud väejuht istub samba otsas ikka veel hobuse seljas, mitte autorooli taga. Arvutikiri on kahtlemata selgem lugeda, kuid ei suuda iial pakkuda seda elamust, mille annavad inimkäega paberile veetud varesjalad või ehiskeerudega varustatud kaunikujulised pookstaavid.

Raamat on trükitud heale paberile, köide nägus ja kaaneümbrise kujundus soliidne. Lõpulehekülgedel on avaartikli ja resümeede ingliskeelne tõlge Alexander P. Hardingilt. Ükskõik kuskohast see raamat avada, ikka õhkub selle lehekülgedelt vastu ürgeestilik vaimujõud ja selle vallutav esteetiline hingus. Kaaneümbrise esilakale on maitsekalt ja hästivalituna paigutatud Viivi Luige luuletus, mis lõpeb sõnadega: „Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu / tõuseb paberilt ning muutub elujõuks." Ongi juba tõusnud, ongi juba muutunud.



 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus