Kaarel Tarand: hinged ei ole riigi omad PM (1)
Eestlased Eestis 05 Sep 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/09/48302_001_t.jpg

Kaarel Tarand Toomas Huik / Postimees

http://arvamus.postimees.ee/v2...

Täpselt samuti nagu inimpõlv tagasi tekitasid rahvuskaaslased paguluses kodumaal okupatsiooniaastad üle elanud inimeste seas vastakaid tundeid, nii ka nüüd, mil kodumaalt lahkumise motiivid on hoopis teistsugused ning ka lahkujate sotsiaal-demograafiline läbilõige erineb oluliselt kunagiste sõja- ja poliitiliste põgenike omast, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Ühed arvavad, et lahkujad on läinud hädast või rumalusest aetuna ajutiselt ning jääjad peavad tegema kõik endast oleneva, et kellegi side kodumaaga ei katkeks ning varem või hiljem tagasipöördumine oleks ühtviisi valutu nii talendile kui ka vähem võimekale.

Teised jälle leiavad, et õnneotsijad on läinud riski peale välja ja ise valinud kodumaatuse, mis vabastab jääjad vähimatestki kohustustest nende suhtes. Nende vastakate tunnete peale on üles ehitatud ka Eesti riiklik diasporaa kohtlemise poliitika, mil pole küll nii lennukat pealkirja («Eesti maailm») nagu idanaabril ja mis ei ürita eestlasi välismaal ideoloogiliselt töödelda, vaid mis riigimeeste pidukõnede kõrval keskendub keeleabile, kontakti hoidmisele.
Eesti identiteedi nurgakivid – keel ja maa

On ühemõtteliselt selge, et eestlase identiteedi nurgakivideks on keel ja maa. Nagu ka see, et ainus toimiv ja arenguvõimeline eesti keeleruum saab eksisteerida vaba Eesti territooriumil.

Siingi on segavaid välismõjusid, kuid need on ületatavad. Mistahes välisriigis sedasama ütelda ei saa. Ja siit ka lihtne järeldus: elu Eestis kui eesti keeleruumis, samuti seotus Eesti territooriumiga ei ole lahkujate prioriteetide nimekirjas medalikohtadel. Miski muu on kaalunud keele üles, tekitanud valmisoleku elutseda mingis teises keeleruumis ja võõral territooriumil, mille saatuse osas on ka uustulnuka sõnaõigus oluliselt piiratud.

Kas seda olekut nimetada mugavus- või ebamugavuspaguluseks, on maitse asi, igal juhul on keskmise inimese jaoks lapsena märkamatult ja jõupingutusteta omandatud emakeeles igapäevase elu elamine energeetilises plaanis mitu korda odavam kui mistahes muus keeles toimetamine. Küllap on igaüks seda kogenud, et päev otsa võõrkeeltes ja võõramaalastega läbikäimine väsitab õhtuks rohkem kui sama suhtlusmaht eesti keeles.
Suurim eestlaste sihtmaa on Soome

Üleilmne eestlaskond on kirju ning mistahes üldistus teeb kellelegi liiga. Uusemigratsiooni ülekaalukalt suurim sihtmaa on kindlasti Soome. Kõik muud paigad, olgu tegu Brüsseli, Luxembourgi, Londoni või New Yorgiga, on Soome kõrval köömes.

Seetõttu tasubki vaadata, mida ja kuidas Eesti avalik võim peaks või ei peaks tegema Soome suunal. Nagu näitavad ka juhuintervjuud, mida meediakanalid vahendavad Soomes elavate eestlaste ühisüritustelt ja suvepidudelt (kus mõistagi osaleb tilluke vähemus kõigist kümnetest tuhandetest Soome asunutest), näevad väga paljud Soomet oma tulevikus alalise kodumaana.

Aastate jooksul on ligi 7000 Eestis sündinut võtnud endale ka Soome kodakondsuse. Neile peaks lisama teadmata hulga juba Soomes sündinud eestlaste ning segaperede lapsi. On teisigi, kes on veel (aga kui kauaks?) veendunud, et paremad töö- ja elamistingimused on valitud ajutiselt ning lõpuks, kui raha koos ja sotsiaaltagatised käes, tullakse ikka Eestisse tagasi.
Vabas maailmas ei tohiks keelega ahistada

Kogu seltskonna eestlastena hoidmine on Eesti juhtide hulgas valitsev kinnisidee. Tagajärg, et kaasmaalaste programmide raames üritatakse korraldada ja toetada laste eesti keele õpet, mida rangelt võttes võib käsitleda ka teise riigi siseasjadesse sekkumisena.

Kas liiga järsult öeldud? Mitte sugugi, kui vaadata peeglisse ja mõelda igaühe isiklikele ja üldriiklikele reaktsioonidele, kui näiteks Venemaa või miks ka mitte Saudi-Araabia püüaks siin Eestis korraldada «omadele» omakeelseid koole. Tõsi, Eesti võimude aegu kestnud poliitilise saamatuse ja arguse tõttu eksisteerib Eestis tänaseni täiesti põhjendamatult venekeelne kool, mida Vene riik ei pea isegi kinni maksma.

Kohtleme immigrante Euroopas pretsedenditu vastutulelikkusega ja isegi takistame sellega immigrantide järeltulijate sujuvat lõimumist uue kodumaa ühiskonda. Surudes Soomes elavatele Eesti emigrantidele peale eestlaseks olemist ja jäämist, ei erine me riiklik käitumine sugugi Venemaa omast Eestis, mida me ju hirmsasti taunime.

Peale muu peaks ikka ja uuesti üle kaaluma sellise poliitika eesmärgipärasust. Iga mujale kolija arusaadav soov on tulla uues asukohas toime võimalikult hästi ja valutult. Sedasama soovib ta ka oma lastele ja lastelastele, kui neid juhtub olema.

Keelevahetus koos uue kodumaa kommete ja tavade ülevõtmisega on seega positiivne paratamatus. Lähteriigi mistahes sekkumine lahkujate uude elukorraldusse on teatud mõttes vaimne vägivald, oma kunagiste või veel kodanike tagakiusamine.

Vabas maailmas ei tohiks ükski riigivõim oma endisi kaasmaalasi ahistada, pannes neile moraalse kohustuse säilitada minevikus olnut, püüdes neis tekitada süütunnet oma valikute pärast ning veendes, et ainus lunastus ning patust pääsemine on kodumaale tagasipöördumine.

Hinged ei ole riigi omad ja seetõttu ei tohiks olemas olla ka Eesti raha eest eesti koole ega keeleõpet välismaal (üksikute eranditega). Kas oma juurtega keelesidet säilitada ja edasi kanda, peab olema iga inimese vaba valik ning keeleõppeteenust väljaspool Eestit võiks pakkuda vaid turutingimustel ehk iga soovija saaks seda oma raha eest tellida. Eesti riigi olemasolu ei sõltu eesti keele kõnelejate «õigest» ehk suurimast võimalikust arvust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus