Ja ingel ütles neile: Ärge kartke. Sest vaata, ma
kuulutan teile suurt rõõmu, mis kõigele rahvale peab
saama. Sest teile on täna Taaveti linnas Õnnistegija
sündinud, kes on Issand Kristus.
Luuka 2, 10, 11
Kas on inglil ka meile veel midagi ütelda? Neid on nüüd nii vähe maailmas liikumas. Kas tohiks üks neist tulla ja hüüda meie eluraskustesse: „Ärge kartke, ma kuulutan teile suurt rõõmu.“
Et meie kartust, hirmu ja muret ära viia, selleks on ehk vaja suuremat jõudu, kui seda on ühel inglil. Ja seda jõudu otsitakse kõikjal. Otsivad haritlased, poliitikamehed, inimesed suurte teadmiste ja võimetega. Kõik on jalul, et ajada kartust ja muret eemale. Aga selles otsimises puudub midagi. Tundub, et otsijad teevad asjata tööd. Katsutakse täna üht päästeabinõu, homme on teine käsil, aga ei tule midagi paremat. Ilm ei lähe selgemaks ja elu ei muutu rõõmsamaks. Kartus kasvab järjest suuremaks.
Taani väinas juhtus kord omapärane õnnetus. Uduse ilmaga põrkasid kokku kaks laeva. Üks neist vajus kohe põhja ja viis endaga ühes hulga inimelusid märga hauda. Neid laevu juhtisid kaks venda. Kaptenid olid vennad. Üks vend ajas pimedas udus teise venna sõiduki põhja. Sarnast õnnetust juhtub harva.
Aga kui tähele panna seda elu, mis meil elatakse, siis näeme iga päev õudseid õnnetusi, kus vend ei tunne venda, sõber unustab sõbra ja rahvas ei näe rahvast. Elame ja käime oma teed raskes, paksus udus, vihas, tülis ja vaenus. Lõpmata palju teiste inimeste õnne ja elu aetakse hoolimatult põhja. Ja päästmisele ei saa mõteldagi, sest pimedas vihas ei saa teha päästetööd. Ometi on Jumal meid saatnud siia maailma inimesi päästma ja mitte neid ajama hukatusse. See päästetöö mõte, väärtus ja jõud puudub, seepärast ei suuda me kartust ja hirmu ära ajada. Ütleme küll valju häälega: ärge kartke, karjased, karjatalled, ärge kartke, rahvahulgad, teile kuulutatakse suurt rõõmu. Aga kartus jääb.
„Tulge vee juurde“, Toronto 1961.