Jürkast, ehk õndsuse otsinguist
Kultuur 06 Nov 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Elus juhtub tihti kui mitte kokkusattumusi, siis üllatavaid konflueerimisi. Hiljuti valgusid kaks kultuurset uuringut kokku. Esiteks sain lugemiseks aastal 2014 ilmunud Valentin Kuiki romaani „Ja sinu kätes on põrgutuli”. Inspiratsiooniks Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan”, raamat, mis mulle on kaua meeldinud, Jürka tõttu olen seda enam kui ühe korra mõnuga läbi lugenud. Ja siis, juhuslikult täpselt samal päeval saabus e-postkasti küsimus sõbralt – mida tean ma Põrgupõhja filmist, mis 1964. a. Eestis linastus ja on nüüd interneti kaudu saadaval?

Tunnistasin, et polnud näinud filmi, aga niipea kui vabanes selleks aeg, sai seda tehtud, ja õige väga nauditud. Targemalt inimeselt (kes mulle Kuiki raamatu laenas) sain teada, et nii film kui ka lavaversioon Põrgupõhja uuest peremehest, kes küll tunnistab et ta on vanapagan aga kirikuõpetaja ja vallakirjutaja ei usu ta juttu, olid sellised, mis tekitasid reaktsioone, nii positiivseid kui negatiivseid toonases ENSVs.

Nagu tihti, on esimene variant kõige parem. Tammsaare oskus oivaliselt ühiskondlikut kriitikat esitada, nii majanduslikel, poliitilistel kui usulistel teemadel usutavate kujude kaudu tähendab, et tema Jürka, vanapagan kes tahab vaid õndsaks saada maa peal elades on selgelt klassika. Lisaks siia veel, et raamat on pea alati parem kui film, kuna ettekujutusevõime lugejal on vist alati parem kui stsenaristi, režisööri ettekujutus. Lugeja pettub kui filmi näeb, või avastab kui järjekord ümberpööratult pärast filmi nägemist raamatuni viib, et autorivisioon, mida saab ju enese tempoga nautida, korrata nagu soovi, siis kui aega, oli parem kui kinolinalt nähtu.

Mis ei muuda asja, et kui filmivaataja Jürkat ja Peetrust kohtab, on kuidagi tuttav tunne. Teame ju neid mehi, ja enam kui poole sajandi eest must-valges vändatud, nüüd internetti säilitatu, oli kenaks üllatuseks. Eks ju ka see, et filmielamus, mida sai just pisut maha tehtud, on ikkagi paeluv, kui ta just rängalt mööda ei pane. Pigem ta turgutas mälusoppe, ja küsitlusi eneselt vaikuses, kas Tammsaare tõesti nii kirjutas. Ent see jäägu iga inimese enese otsustada, kes Tammsaare klassikaga on tuttav ja nüüd siinsete ridade tõttu ehk filmi vaatab. Arvan, et vaevalt vaataja kahetseb.

Mis viib Valentin Kuiki raamatuni. Pealkiri teadagi sellest, et Peetrus on taevaväravate kaitsja ja vanapagana kätes on põrgutuli. Kõik need aastakümned hiljem on maailm muidugi muutunud ja ei saa Kuiki kritiseerida eriti rängalt selles, et ta tänapäevalugejale kirjutab. Mitte nagu Tammsaare EWs. Jah, Ants Kaval (Kuiki Kaval-Ants) on kohal, Jürka Sorts on Tammsaare vanapaganast Jürka pojapoeg, Juula figureerib oluliselt, kõik peategelased, õieti. Ning nii mitugi vinjetti on päris tammsaarelikud.

Kuid. Pisut liiga moodne. Kuik langeb isegi nutitelefonide ja tehnomaailmaga arvestades, kõike tänapäevastades parajasse kaevu. Sellisesse, mida Jürka kõntsast puhastas. Ja see on üleliigne vulgaarsuste tarvitamine. Ei usu, et Jürka oleks kunagi lausunud mõnda sõna, mida autor ta suhu pani. Teisedki tegelased teoses on vahest päris ropu suuga. Milleks seda vaja? Tean mida need sõnad tähendavad, tunnistan et nii mõnigi on tihtimini kui tahtnud, suust ausa vihaga pääsenud, hiljem seda kahetsedes. Ent väikese lapse suhu pahameelse reaktsioonina asetada vihase väljendi mis algab p-tähega, mis purskub suust kui ta eest pole hoolt kantud? Ei kujuta seda ise ette, aga ehk tänapäeva Eestis on nii. Mihkel Raua efekt? Nagu teoses „Musta pori näkku”? Puritaan ei ole, aga seda pole heas raamatus tõesti tarvis.

Muidugi on siinkirjutaja vanus süüdi, ei taha tunnistada kuidas mulle vahest ei meeldi noori kuulata kuna nad ei hinda ilusat keelt, kas eesti keelt või inglise, pahatihti „effe” täis. Kasvatuse kuritarvitamist. Sirje Kiin kirjutas Eesti Elus (nr 11) hiljuti sellest, kuidas armsat emakeelt soperdatakse noorte poolt Eestis, seda tehakse kahjuks kõikjal. Kuiki raamat on aga ehk just sellele põlvkonnale mõeldud.

Valentin Kuiki Jürka väärib siiski ülaloleva kriitika kiuste lugemist. Piisavalt huumorit, piisavalt Tammsaare hindamist, austamist ja isegi mõni kaval kirjanduslik nipp on olemas, mis tõi turtsatuse suule, naudingu näole. Originaalsus loeb lugejale. Eks tänapäeva kirjanduse kohta vahest paremat ütelda ei saa. Lisaks, et Kuik on ise filmilavastaja ning -stsenarist. Ei tea, mis nii andeka inimese peast läheb läbi romaani kirjutades. Kuik lisab teose omapärases lõpus et Jürka on teistsugune kui teised inimesed. Mis kinnitab, et ka sarvedega aus tõetahtja on siiski inimene.

Mina ei tea. Loomingulised nõksud jäägu kirjanikule. Kuna aga paljud kogevad õndsuse otsinguid, eriti vanemaks saades, siis jätaks viimased kaks sõna Jürkale, vanapaganale, küsimusega: Kas on lootust? Küllap vist.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus