Ühed ebameeldivamad selle aasta sügise ended on parteide reklaamiplakatid ja järjest sagenevad reklaamiartiklid kohalikest valimistest. Pääsu aga pole. Parafraasides vana lõbusat lorilaulu: Tuleb sügis, tuleb sopp ja pori, sügisega kampaaniapori tuleb ka.
Ebameeldivust lisab Reformikate halb maitse selles, et nad ülbelt uhkustavad selle asemel, et madalat profiili hoida ja häbi tunda oma tegemiste ja tegemajätmiste üle ja Kesikute halb maitse selles, kelle nägudega nad ülisuurtel plakatitel linna vaatepilti risustavad.
Mulle ja paljudele teistele eestlastena sündinutele ja kasvanutele teeb olukorra tõeliselt ebameeldivaks aga peamiselt see, et valimised, kui midagi ei muutu, viivad Eesti Vabariigi pealinna, Kalevite Kantsi, järjest kindlamini Ühtse Venemaa liitlaste ja nende
rahvuskaaslaste valdusesse. See on muidugi selle saatusliku vea tagajärg millega põlistati Stalini poolt Eestit koloniseerima saadetud venelased alalisteks elanikeks ja „endiste“ mõju põhiseaduse koostamisel, millega anti võõrriigi kodanikele õigus osaleda omavalitsuse valimistel ja presidendi määramisel.
Minevikku me aga muuta ei saa. Kuigi esmapilgul näib varem tehtud vigade tagajärjel tekkinud olukord lootusetu, peavad eestlased tegema kõik mis võimalik, et säilitada oma peremeheõigused oma põlisel kodumaal.
Oma Delfis avaldatud artiklis (19.august, 2013) „Vali keda tahad, ikka saad Keskerakonna“ väljendab Priit Hõbemägi küünilist lootusetust väites: „Hoolimata erinevatest poliitilistest loosungitest, kehtib Eestis juba pikemat aega doktriin: Tallinn Keskerakonnale, muu Eesti (praegusele) koalitsioonile. Jätkub mõlemale äraelamiseks ja manuliste toitmiseks.“
Küllap see nii on. Siiski mitte sümbioos, pigem praeguse Toompea võimukoalitsiooni sõltuvus Savisaarest. Pole kahtlust, et hirm, pealegi hästi põhjendatud hirm, Edgar Burešin Savisaare ja ta Ühtse Venemaa liitlaste ees on põhjus miks paljud eestlased praegustele Toompea võimukandjatele on oma hääli andnud. Reformierakonnale ja IRL-ile on Savisaart vaja. Ilma temata võiks nende toetus täiesti hajuda, sest paljud eestlased ei näe juba ammu muud võimalust kui hääletada kõige vähem halvale kõikidest halbadest. Kindlad saavad võimuparteid olla ainult oma heaolu eest võimuparteidest sõltuvatele. Selle parteidest sõltuva parmase osatähtsust ei maksa muidugi allahinnata, sest Eesti on riigiametnike suhtarvuga maailma tipus.
Tallinnas lisandub parteist sõltuvatele ka skandaalidest räsitud suure juhi jõudsalt kasvava rahvuskaaslaste kogukonna vankumatu toetus. Hiljutised küsitlused kinnitavad, et ka kõige kummalisemad finantsmahhinatsioonid ja kõige markantsemad skandaalid ei suuda Savisaare populaarsust ta valijaskonnas kõigutada. Küll on aga kahanenud Toompea võimukoalitsiooni toetus, samas kui väikeparteid hakkavad pildile tõusma.
Sellegipoolest on meie suurte kogemustega vapper kaitseminister Urmas Reinsalu, IRLi esimees, optimistlik. Oma Delfis avaldatud artikli pealkirjale „Kas Savisaart on võimalik kukutada?“ ( 21. Aug, 2013) vastab ta „jah“ ning väidab isegi, et seda suudaks praegune Toompea võimukoalitsioon kui juhtub seda, toda, teist ja kolmandat -- juhtumised mis parema reaalsustajuga inimestele näivad ebatõenäolised. Reinsalule tuleb ta ülimeelset optimismi andestada. Inimesele kes meie riigikaitse eest vastutust peab kandma oleks realistlik olemine üleliia raske kandam.
Ühe asjas on Reinsalul õigus. Ta on kindel, et suur osa tallinlastest soovib, et Tallinna linnavõim oleks eestimeelne ja korruptsioonivaba. Mina olen kindel, et veelgi suurem osa eestlastest soovib, et Eesti riigivõim oleks eestimeelne ja korruptsioonivaba.
Eestimeelsuse ja korruptsioonivabaduse puudus ongi põhjuseks miks Reformierakonna ja IRLi toetajaskond kahaneb.
Oma toetuse tõstmiseks propageerib Reinsalu väikeparteidele mitte hääletada. Sama soovitab reformikate linnapeakandidaat Valdo Radpere, keda isegi ta oma partei tõsiselt ei võta. Randpere ise määritleb oma ambitsiooni üemmäära Eesti Päevalehele antud intervjuus (21. august 2013), avaldatud pealkirja all: „Reformierakonna võit on tulla Tallinnas teiseks“.
Ükskõik kui agaralt nad väikeparteide toetajatele poliitilist enesetappu propageerivad, vaevalt, et isegi kui valijaid neid kuulda võtaks, see praegusele Toompea koalitsioonile võidu tooks.
Kõige eelnevaga arvestades, miks viitan ma siis artikli pealkirjas ikka eestlaste võimalusele Kalevite Kants tagasi vallutada?
Usun, et see oleks võimalik kui eestlased suudaks ühineda ühiseks valimisliiduks, valimisliiduks Kalevite Kants. Kui Reformierakond, IRL ja väikeparteid, kes moodustavad 10 protsenti valijatest, suudavad eelolevateks valimisteks ühineda, siis oleks võimalik Eesti Vabariigi pealinn, Kalevite Kants, Ühtse Venemaa liitlastelt tagasi võtta.
Usun, et ühise eestlaste valimisliiduga valimistele minekuga kaasneks sünergia, mis innustaks valimistest osa võtma ka nendel, kes moodustavad peaaegu poole valijaskonnas aga pole varasematel valimistel osalenud, sest nad on kaotanud lootuse, et meie partokraatlikus valimissüsteemis nende hääl midagi muudaks. Edu aitaks kindlustada see kui sandaalidega seotud või karjääri kommunisti minevikuga poliitikud suudaksid vähemalt valimiste ajal madalat profiili hoida.
Kokkuleppe saavutamine ja ühise valimisliidu loomine vajaks kahtlemata asjaosalistelt Jaan Poska väärilisi diplomaatilisi oskusi, aga Kalevite Kantsi tagasi võitmise nimel tasuks pingutada.
Pikemas perspektiivis on niihästi eestlaste peremeheõiguste säilimine nende põlisel kodumaal kui ka eestluse säilimine võimalik ainult siis kui peatatakse venelastele Eesti Vabariigi kodakondsuse kinkimine enne kui nad moodustavad Eesti elanikkonna enamuse.
See on eesmärk mille nimel tasub eestlastel veelgi enam ühineda, veelgi enam pingutada ja kui vaja, vapralt võidelda.
