Jüri Toomepuu
Kui ma läksin uue aasta hommikul põrgu väravasse Kalevipojale head uut aastat soovima, valmistasin ja õppisin pähe selleks ka väikese salmikese, eks ikka rahvalaulu ja Kreutzwaldi stiilis, eks ikka selleks, et meie rahvuskangelasele ta ülipikaks kujunenud põrgu vahi ametisse natuke rõõmu tuua.
Niipea kui ma põrgu väravat ja Kalevipoega ta uhke valge ratsu seljas silmasin, alustasin valju häälega:
„Kalevite kange poega
Taevaliste tahte täitja
Taara tööde toimetaja
Tarbeliku talitaja.
Tervitusi toon sul taamalt
Süame soove sinu rahvalt.
Meelde mõtteid mõnusamaida,
Pähe tahteid targemaida,
Rinda rõõmu rohkemaida!“
„Armas Kalevipoeg, oma lastel õnne tooja, Eesti põlve uueks looja, soovin sulle maarahva nimel head kaksteistuhandet, kahtsada, kahtekümmet üheksandat aastat!“
Mul oli rõõm näha, et Kalevipojale tegi mu tervitus rõõmu, ta näole ilmus lai naeratus ja ta vastas samuti rahvalaulu stiilis – ex prompt – ilma igasuguse ettevalmistuseta. Ilmselt on ta minust palju andekam:
„Ole tervit tervitaja,
Sulni sõnumite seadja
Taamalt tulnud tuju tõstja,
Tubli tunde turgutaja.
Sõnum viib vaevad vaibumaie,
Süame soojalt tuksumaie,
Rinna rõõmust rõkkamaie.
Ajaratas aina keerab,
Ajahammas aastaid neelab,
Kuid küll ükskord algab aega,
Kus kõik piirud kahel otsal,
Lausa lähvad lõkendama.“
„Head uut aastat ka sulle, Jüri. Mul on eriti hea meel, et sa oled hakanud maausuliste, meie rahva muinasaja tavade austajate ja edasikandjate, aja arvamist kasutama.“ lisas Kalevipoeg oma värsitaktis tervitusele.
„Jah, eks selline ajaarvamine aitab meie rahva muistseid kombeid ja tõekspidamisi säilitada,“ ütlesin selgituseks. „Maailm ja see mida peetakse heaks või halvaks muutub tänapäeval järjest kiirenevas tempos. Arvan, et kui kaotame pidepunkti oma rahva põliste tavade ja kultuuripärandiga siis võib ka meie saatuseks saada ajaloo prügikast, nagu on juhtunud paljude rahvastega kes on kadunud unustuse hõlma.“
„Sul on õigus,“ nõustus Kalevipoeg. Ta jäi mõneks hetkeks mõttesse, suunas siis pilgu kaugustesse ja jätkas toonis, mis oli igati kohane maarahva ülikule ja kangelasele: „Meid liidab rahvaks meie muistsete aegade mälestused. Meid liidab ja säilitab rahvana meie randade võlu, meie merevoogude ja põldude and, meie tööd ja saavutused – kõik see mida me oma südametes ja hingedes säilitamine ja tegudes edasi kanname. Meid liidab rahvaks meie esivanemate rõõmud ja mured, nende higi ja veri, aastatuhandete vältel hingest hingesse kantud armastus oma kodumaa vastu ja meie kindel tahe olla peremehed oma kodu randadel, põldudel ja aasadel.“
Kalevipoeg jäi uuesti mõttesse, langetas siis silmad jälle minu poole ja jätkas tavalisemas toonis: „ Mul on rõõm näha, et maausulised ja nende maavalla koda aitavad meie põliseid tavasid ja tõekspidamisi säilitada ja maarahvast järjest jõhkramalt peale pressitava venestamise ja sissetungiva multikulti vastu kaitsta.“
„Eks aitab natuke ka see ajaarvamine,“ lisasin omaltpoolt. „Ega keegi muidugi päris täpselt ei tea millal see igijää sulamisest tekkinud tohutu paisjärv jäävalli murdis ja meie esivanemad veest vabanenud maa omale koduks võtsid, aga teadlased on kindlaks teinud, et see juhtus umbes 11600 aastat tagasi. Igal juhul annab maausuliste ajaarvamine meie rahvale kindla pidepunkti oma kodumaaga.“
„Sellepärast, et me täpset aastat ei tea ei maksa küll muretseda,“ arvas Kalevipoeg. Mõtles siis natuke ja jätkas: „Minu teada on tänapäeval ainult ühe rahvagrupi ajaarvamine ajalooliselt täpse aastaga seotud. Põhja Korea on kehtestanud oma ajaarvamise verejanulise kommunisti Kim Il-sungi, praeguse verejanulise kommunisti, Põhja Korea diktaatori Kim Il-uni vanaisa, sünnist. Neil on läänemaailmas tuntud kristlaste aasta 2016 ja maausuliste aasta 12229 hoopis aasta 105. Hiinlastel ja teistel idamaalastel on aga eriti omapärane kaheteistkümne looma ja 60 aastatsükli aluselt tehtud ajaarvamine. Nende kalendri alusel on neil aasta 4714. Juudid on jõudnud aastasse 5777 ja Budistid aastasse 2559. Budistid küll kinnitavad, et nende ajaarvamisel on sama täpne algus nagu Kim Il-sungi järglastel. See algas Buddha surmaga. Buddha oli enne Buddhaks saamist teatavasti või arvatavasti, prints Siddharta Gautama. Budistide ürikud ei suuda aga prints Gautama elu ja surma aega isegi saja aastase täpsusega kindlaks määrata.“
„Ega see kristlaste ajaarvamine palju täpsem ole,“ tõin ka enda teadmised lagedale. „Jeesus pidi küll sündima mingil täpsel päeval, aga pole mingit täpsust aastateski, veel vähem päevas, mis ta sünnist on möödunud. Teatavasti pandi Jeesuse sünnilugu ja kõik muu tema kohta kirja esmakordselt alles Markuse poolt, umbes 70 aastat peale väidetavaid sündmusi. Evangelistid ja hilisemad pühakirjade koostajad tegelesid enamasti üksteise pealt maha kirjutamisega, kuigi ka maha kirjutajad pidasid pahatihti paremaks lugusid muuta, et neid usklikele meeldivamaks teha. Enne Markust kandusid teadmised Jeesusest kirjaoskamatute inimeste hulgas suusõnaliselt.“
„Vanas ütluses vox populi, vox Dei, rahva hääl on jumala hääl, võib küll palju tõde olla, aga tean omast käest, et rahva suu teeb tihtipeale kirbu pesast suure linna,“ arvas Kalevipoeg. Kreutzwald seda ka ausalt tunnistas kui ta rahvalaule minu tegemistest kirja pani:
‘Laulik luues värssisida,
Võtab pihu võltsivallast,
Tüki teise tõsitalust,
Kolmanda kuulukülast
Laenab lisa meelelaekast.‘“
„Kuidas suusõnaline sõnum moondub, seda on demonstreeritud paljude lihtsate kuid teaduslikult täiesti pädevate tõsielu eksperimentidega. Räägin laste mängust, kus lapsed joonduvad rivisse ja esimene sosistab järgmise kõrva sõnumi, mida siis rivi lõpuni edasi sosisetakse. Lapsed rõkkavad naerust, kui nad võrdlevad algset sõnumit sellega mis kohale jõudis,“ pakkusin ka enda lasteaia päevist omandatud ja süsteemi analüütikuna õpitud teadmisi.
„Ega see päris paha polegi kui igapäevaseid sündmusi tõe väänamise abil huvitavalt kirjeldatakse ja vahetevahel ka moraalilugemiseks kasulikke lugusid välja mõeldakse,“ arvas Kalevipoeg. „Muidu ei jääkski nendest tulenevad teadmised meile meelde ega aitaks tulevikus targalt talitada. On ju ka päris selge, et petmine on loomariigi liikmetele ja isegi taimedele evolutsiooni käigus külge poogitud. Kiskjad maskeerivad ennast, et kergemini kõhtu täita, saakloomad selleks, et kiskja käest pääseda. Edukad väejuhid on alati kasutavad pettemanöövreid, et vähema verehinnaga lahing võita.“
„Usklike usu süvendamiseks on vahetevahel ka vaja väljamõeldisi või jumalate poolt inspireeritud petuskeeme kasutada,“ nõustusin Kalevipojaga. „Polegi ju tähtis kas Markuse poolt kirja pandud lood Jeesuse sünnist ja tegemistest tõeliselt juhtusid. Tähtis on see, et ristiusk hakkas levima ja Rooma keiser Constantinus Suur, kellel oli alalõpmata sõdureid vaja, nagu kõigil Rooma keisritel, kuulutas ristiusu ametlikuks usuks vastutasuks sellele, et kristlased jätaksid jonni ja oleksid nõus sõjaväes teenima. Veelgi tähtsam on see, et 325 aastat pärast Jeesuse oletatavat sündi kutsus ta Nikaias kokku kirikukogu, kus tähtsamate ristiusu piiskoppide hääletusega otsustati, et juutide Vana Testamendi jumala Jehoova poeg Jeesus on samuti jumal.”
„Sellest on raske aru saada,” vangutas Kalevipoeg pead. „Kristlased olevat ka ju monoteistid. Samuti nagu juudid peavad nad ka Vana Testamenti jumala sõnaks. Seal on aga selgelt öeldud, et Jehoova keelab karmilt teiste jumalate kummardamise.”
„Need uskude asjad on tõesti keerulised,“ nõustusin ma jälle Kalevipojaga. „Jeesusega laienes muidugi jumala sõna Uue Testamendi võrra, sest ega Jeesus ega ta sõnade edasikandjad suu peale kukkunud polnud. Kuigi Nikaia kirikogu otsusega olid Jehoova ja Jeesus monofüsiitilised, üks ja sama, vaidles ta sellegipoolest tihtipeale isale, see tähendab iseendale, vastu. Kui isa ütles, et õige asjaajamine on silm silma, hammas hamba vastu, siis Jeesus käskis keerata teise põse. Peab möönma, et see tekitas muret neile, kes pidasid ristiusku monoteismiks. Asi aga lahendati lihtsalt. Kirikuisad lisasid Jehoova-Jeesuse jumalale püha vaimu, mis sulatas nad kolmainuks. Ega keegi päriselt ei tea, mis see püha vaim on või mida ta teeb. Kolmainu jumal pole seda ise täpsemalt suvatsenud selgitada – jumala sõna pole Püha Vaimu Testamendi võrra laienenud. Püha vaim ja kolmainu tegi aga jumalate ühest kolmeni lugemise ja monoteismi mõiste nii müstiliseks, et tavainimestel polegi vaja sellest aru saada. Hundid söönud, lambad terved!“
„Mul on igatahes hea meel, et meie maausulistel selliste keerukate teoloogiliste probleemidega pole vaja tegeleda.
Nad saavad aru, et looduses on kõik omavahel seotud, et meie ja kõik see mis meid toidab on võrsunud maast, kõik mis eksisteerib on osa loodusest. Eelkõige saavad nad aru, et loodust tuleb austada,“ lisas Kalevipoeg ilmse kergendustundega.
„Meie maausk on lihtsam seetõttu, et seda pole keegi loonud. Meil polnud Paulust, Buddhat ega Muhamedi, maausk on tekkinud ja arenenud maavallas koos maarahvaga tuhandete aastate vältel. See pole muud kui meie maailmatunnetus, pärimus ja elulaad,“ täiendasin omaltpoolt. „Peab muidugi möönma, et uske on väga erinevaid. Enamasti on nad mingil moel teadvusele ja kogemusele eelnevad tõekspidamised mida kantakse edasi, mõnikord isegi sunniviisil, mõnikord isegi tule ja mõõgaga, teistele kellest saavad siis ka usklikud. Mõned usud on arenenud nii kaugele, et neil on väga formaalsed ja detailsed doktriinid, karmid käsud-keelud, reeglid ja rituaalid, mille jälgimist kindlustavad elukutselised jutlustajad ja pühad isad, ordurüütlid ja inkvisiitorid ja millede eiramisele järgnevad kurjad karistused, tihtipeale isegi julm piinamine ja piinarikas surm.”
„Näitena võib tuua Dominikaani munga Giordano Bruno piinamist ja tuleriidal põletamist kristlaste aastal 1600 ta enda usuvendade poolt, sest ta julges eirata tolleaegset jumala sõna ja väita, et tähed taevas on nagu meie päike – et maakera polegi universumi keskpunkt,” jätkasin üksikasjalikumalt. „Tol aastal ta oli üks kahekümne viiest ketserist keda Püha Rooma kiriku inkvisitsioon pidas vajalikuks piinata ja tuleriidal põletada. Näib aga, et isegi jumala sõna ajajooksul muutub. Paavst Johannes Paulus läkitas talle 400 aastat hiljem ametliku vabanduse. Pole selge, kas Bruno pääses seepeale ka põrgust taevasse ja kas ta 400 aasta piinarikaste kannatuste eest ka mingit kompensatsiooni sai. Aga ega kristlaste pühadele isadele ja nende käsutäitjatele ei tohi selliseid väikseid eksitusi eriti pahaks panda. Nende püha kiri on kokku lapitud paljudest erinevatest kirjutistest, piiblis on loetletud mitukümmend prohvetit-jumala sõna kirja panijat. Seda parandati, muudeti ja tõlgiti ka sadade anonüümsete autorite, toimetajate ning enne trükikunsti leiutamist isegi püha kirja kopeerijate poolt üheksasaja aasta jooksul, enne kui praegust hakati üldiselt õigeks pidama, kuigi ka praegu veel ei kasuta kõik usklikud sama jumalasõna versiooni.”
„Eks inimesed on alati murdnud pead selle üle miks me siin maailmas oleme ja mis meist saab kui me sureme. Surma hirmu pärast ongi meil vaja jumalaid kes lubavad meie hinge säilimist pärast surma,” arvas Kalevipoeg. „Jumala sõna levitamiseks on omakord vaja vahemehi kes oskavad tavainimestele selgitada miks me peame jumalaid kummardama, palvetama ja neile raha annetama. Need õnnistatud oskavad teistele selgitada mis on püha, milliseid rituaale tuleb järgida, et jumalale meelepärane olla ja usust pöörajaid karistada. Mitteõnnistatule on see suureks õnnistuseks, et nad selgitavad kuidas peab elama, et pärast maist elu taevaliste seltsis viibida, selle asemel, et lõpmatuid põrgu piinu kannatada.”
„Tänapäeval üritavad ka teadlased usu asju selgitada,“ pakkusin enda teadmisi. „Nad on tuvastanud, et evolutsioon on kohandanud inimeste ajud üleloomuliku uskumiseks. Üks rahvusvaheliselt tunnustatud evolutsiooni psühholoogia teadlane, Kognitsiooni ja Kultuuri Instituudi direktor Belfast Queen College’ist, doktor Jesse Bering, avaldas oma uuringud raamatus Usu instinkt. Ta jõudis järeldusele, et kõik mis paneb meid uskuma üleloomulikku tuleneb ühest inimpsühholoogia eripärast. Ta nimetab seda theory of the mind, eesti keeles võiks öelda meelemõistuse teooria. Kui inimesed õppisid rääkima, õppisid nad ka keelt peksma. Need kellest räägiti halba pagendati ühiskonna põhjakihti. Kiidetutele sai osaks austus, prestiiž ja jõukus. Nendel oli meeldiv võimalus ka rohkem lapsi sigitada ja kauem elada. Pikapeale hakkasid inimesed uskuma, et inimeste käitumist passivad peale mingid üleloomulikud olevused ka väljastpoolt nende tutvuskonda. Noid nähtamatuid hakatigi pidama mitmesugusteks jumalusteks.“
„See on ju väga sarnane jõuluvana kultusele, mis olevat, nagu ma põrgu värava läbijatelt kuulen, tänapäeval laialdaselt levinud,“ arvas Kalevipoeg. „Lastele õpetatakse maast madalast, et kui nad tahavad kenasid jõulukinke saada peavad nad olema head, sest jõuluvana jälgib kogu aeg kõiki maailma lapsi ja teab kuidas nad käituvad. Jõuluvana ja jumalate vahe on aga muidugi see, et jõuluvana on lastele nähtav, mõnikord saavad nad tal isegi süles istuda. Kui nad vanemaks saavad ja kahtlustama hakkavad miks jõuluvanasid kaubanduskeskustes nii palju on või miks jõuluvana kes koju tuleb vale habet kannab ja isa või tuttava onu häälega räägib, siis muidugi ei jää muud üle, kui tõtt tunnistada. Kuna jumalad pole nähtavad ega käega katsutavad, on nende olemasolu raskem kahtluse alla panna. Seetõttu nad ongi heade inimeste hingerahu ja taevasse tõusmise tagajad.“
„Küllap see oligi põhjus, miks inimeste ajud evolutsiooni käigus jumaluste aldiks muutusid. Religioosseid nägemusi saavad teadlased tänapäeval tekitada ka aju oimusagara stimuleerimisega. Dr. Michael Persinger, Ontario Laurentian Ülikooli neuroteaduse professor, kasutab instrumenti mida ta kutsub jumala kiivriks,“ pakkusin Kalevipojale jälle uuemat teavet. „Persinger asetab solenoidid mootorsaani kiivrisse ja paneb katsealustele kiivri pähe nii, et solenoidid katavad oimusagarad ja tekitab nendega nõrga, umbes ühe mikro tesla suuruse magnetilise välja. Umbes 80 protsenti Persingeri ja teiste teadlaste katsealustest tunnetavad mingi müstilise kohalolekut, mõned nimetavad seda jumalaks, mõned on näinud Jeesust.“
„Võib muidugi arvata, et usklikud teavad, et kuna mõned jumalad on kõikvõimsad ja mõned vähemalt võimsad, siis tekitavad hoopis nood ise neid tundeid ja nägemusi. Tõelised usklikud teavad, et teadlased kas tegelevad pettusega või ei saa lihtsalt asjadest õieti aru,“ pakkus Kalevipoeg oma nägemust usklike nägemustest.
„Nii see tõesti on,“ nõustusin Kalevipojaga. „Tõelised usklikud on tänapäeval küll jäänud vähemusse, aga küsitlused näitavad, et siiski umbes 40 protsenti USA ja Suure Britannia elanikkonnast teavad ikka veel, et maailm on vähem kui 10 000 aastat vana, nagu võib järeldada Vanas Testamendis loetletud inimeste genealoogiast. Nad teavad ka, Jumal lõi kõik inimesed, loomad ja taimed just nii nagu nad praegu on. 80 protsenti usuvad imedesse ja 75 protsenti teavad, et Jeesus sündis neitsist. Nad muidugi teavad ka, et universumi algus suure pauguga ja evolutsioon, eriti jumala enda näo järgi loodud homo sapiensi areng inimeste eelkäijatest, on puha pettuse värk.“
„Näib tõesti, et kristlaste teoloogilised probleemid ei piirdu mitte ainult universaalsetega. Tõeliste kristlastele seas tekitavad isegi kosmeetilised küsimused paksu verd ja lahkarvamusi,“ jätkasin arutelu. „Üksainus Jehoova, kuigi ta hiljem muutus kolmainuks, oli ajal kui ta maailma ja inimesed lõi ikka ju ainult ühe näoga. Inimesi on vastandina aga mitmesuguste nägudega. Hotentottidel on täielik õigus tsiteerida jumala sõna ja väita, et Jehoova on ilus paksumokaline must. Valged seevastu maalivad pilte heledate käharatega kahvanäolisest Jehoovast ja Jeesusest. Juudid teavad kindlasti, et Jehoova, kes nad välja valis paljude vähemvääriliste hulgast, tegi nad täpselt sellisteks nagu ta ise välja näeb. Nad teavad ka, et Jeesus, kuigi mitte lunastaja, oli enne kui nad ta risti lõid kongusninase, kräsupäise, tõmmunahalise Jehoova näo järele loodud juudipoiss.“
„See vist ongi põhjus miks paljud jumalakartmatud väidavad, et hoopis inimesed on loonud jumalad oma näo järele,“ pakkus Kalevipoeg ka ketserlikke vaatevinkleid. „Sellest võiks järeldada, et nii nagu muutuvad inimeste arusaamad maailmast ja nende ellusuhtumine, nii muutuvad nende jumalad ja tekivad ka uued.“
„Peab möönma, et maausklikel on ellusuhtumine seda võrra kergem, et neil selliste keeruliste probleemide üle pole vaja muretseda, kuigi ka neil on tänapäeva multi-kulti pealetungi ajastul oma hiite ja pühapaikade kaitsmisega raskusi,“ lisasin omaltpoolt. „Aga kristlaste Vana Testamendi Jehoova on siiski vist kõige ebameeldivam kõikidest jumalatest. Ta on kade ja armutu kätte maksja, väiklane, ebaõiglane ja ebademokraatlik – oma äravalitutele ta annab mitte ainult teiste maa vaid laseb neil ka kõik teiste mehed, naised, lapsed ja isegi pudulojused tappa. Tal on vaja kõiki ja kõike alalõpmata kontrollida, ta on uskumatult verejanuline, naistevihkaja, homofoob, rassist ja sadomasohhist. Eelkõige kiuslik, kapriisne megamaniakk, kes nõuab, et väetid inimesed tema ees alalõpmata lömitavad ja talle kiidulaule laulavad ning raha annetavad.“
„Muistsete kreeklaste ja roomlaste jumalad, kuigi nad laskusid vahetevahel ka pikantsetesse seiklustesse mida härgadele ega inimestele pole lubatud, olid siiski palju tolerantsemad ja lahkemad,“ jätkasin. „Kui inimesed neile vajalikke ohvreid annetasid täitsid nad ka tihtipeale inimeste soove. Nendega asjaajamine oli ka seetõttu lihtsam, et iga üks oli oma ala spetsialist. Kui vaja oli sõja algust või lõppu siis oli kõigile selge, et tuleb palvetada ja annetusi anda kahepalgelisele, samaegselt minevikku ja tulevikku vaatavale Jaanusele. Kristlaste katoliku kirik on õnneks selle spetsialistide süsteemi pühakute kultusega omaks võtnud. Muidugi paremini ja võimsamalt – kui Kreeka-Rooma jumalaid oli isegi koos vähetähtsatega ainult umbes 500, siis katoliiklastel on üle 10 000 pühaku. Iga üks vähemalt ühe ala spetsialist, andekamad isegi mitme. Prostituutidel on näiteks Püha John Francis Regis või Myrast pärit Püha Nikolaus, sama kellest pikapeale jõuluvana sai. Isegi kahurväelastel on oma – Püha Barbara, kes hoolitseb selle eest, et kui ta poole härdalt palvetada ja ta medalit ketiga kaelas kanda, siis tapavad kahurimürsud hästi palju vaenlasi.“
„Vähemalt sama huvitavad on meie lähedaste naabrite skandinaavlaste jumalad, kes elutsevad Asgardis, ühes üheksast maailmast mida ühendab maailmapuu Yggdrasil,“ pidasin sobivaks nimetada ka naabreid. „Neil on kahte sorti jumalaid, aasid ja vaanid ning sellele lisaks veel hiiglaslikud jöötunid, haldjad alfid, kääbused ja muidugi ka surnud. Peale selle on neil ka ürgne tuleelement ja ürgne jääelement. Odin on küll peajumal, aga ta poeg Thor, keda ka meie Taara nime all austame, on talle tihti paras konkurent nii populaarsuse kui ka võimu suhtes. Aasid ja vaanid pidasid kunagi omavahelisi võimsaid lahinguid, nüüd on nad lepitust leidnud. Ennustuse järel saab skandinaavia jumaluste maailm kahjuks otsa suures maailmalõpulahingus Ragnarökis.“
„On tõesti kirev ja kummaline on see jumalate loomaaed,“ imestas Kalevipoeg. „Eelkõige muidugi hämmastav seetõttu, et kuigi see nii rikkalik on, teavad kõik tõelised usklikud, et ainuõige või ainuõiged on ainult nende jumal või jumalad.“
„Ega keegi oskagi täpselt kokku arvata palju neid jumalaid päriselt on. Uskude uurijad on tuvastanud tänapäeval umbes 4200 usugruppi, aga kui kõikide aegade uske ja jumalaid kokku arvestada, siis on neid üle 9 000,“ jätkasin selgitust. „Ainuüksi muistsetel hetiitidel oli 1000 jumalat ja hindudel on 309. Richard Dawkins, Oxfordi Ülikooli professor, arvab aga, et jumalaid polegi olemas. Ta avaldas rahvusvaheliselt suure menu osaliseks saanud raamatu The God Delusion, maakeeles võiks öelda kas Jumala väärkujutlus, Jumala eksiarvamus või Jumala illusioon. Tema väidab, et usklikud on päriselt veelgi ateistlikumad kui tema – ainuke vahe tema ja usklike vahel olevat see, et tema eitab jumalaid ainult ühe võrra rohkem kui need kes ühte jumalat usuvad ja kõiki teisi eitavad.“
„Kas pole huvitav kuidas me jutujärg uue aasta hommikul siirdus sellistele ürgsetele teemadele nagu usud ja jumalad,“ kostis Kalevipoeg. „Eks sina, Jüri, saad ka tuleviku plaanidele mõelda, minul ei jää muud üle kui kannatada ja oodata, et taevalised lõpuks ometi taipaksid, et aeg on juba ammu kätte jõudnud,“ lisas ta kurvalt.
Mõtlesin kiiresti mida öelda, et Kalevipoeg musta masendusse ei langeks kui ma lahkun. Arvasin, et ehk aitab see ta tuju tõsta kui avaldan talle tunnustust ta igapäevaste ametikohuste täitmise eest ja meenutan jälle tuleviku lootust.
„Kulla Kalevipoeg, minul ja kogu maarahval ongi võimalik ainult tänu sinule tulevikuplaane haududa. Esiteks oleme sulle tänulikud, et sa siin väravas oma ametit nii eeskujulikult ja kohusetruult pead. Ega praegugi maarahva elu mingi lillepidu pole, aga mõtle kui raskeks see võiks muutuda kui kasvõi mõned kaagid, kõrilõikajad või sullerid siit pääseks meid kimbutama, lisaks nendele kes seda juba teevad. Okupantide pärand on meil ikka veel kaelas nagu veskikivi. Maavallas laiutavad sellised maarahva vaenlased nagu Sotsinovskid, Yannad, Rajeevskajad, Ühtse Venemaa truualamlik liitlane vana toi Burešin ja musttuhat nende rahvuskaaslast. Nad ihuvad koos idanaabri võimumehe Putiniga hammast meie maale. Nad ihaldavad rohkem kui midagi muud jälle meie peremeheõigused meie põlisel kodumaal pintslisse panna. Sina, armas Kalevipoeg, oled aidanud meil rasket koormat kanda ja lootus, et sa ükskord koju jõuad, ongi andnud maarahvale visaduse vastu panna ka kõige raskematel aegadel. Suuna oma mõtted aina tulevikule, tee aina plaane kuidas lahti saada okupatsiooni iganditest ja Eesti põlv uueks luua kui sa koju jõuad! Küllap ükskord algabki aega!“
Mu sõnad olid ilmselt mõjunud. Kalevipoja silmad lõid jälle särama ja kui ma temaga jumalaga jätsin hüüdis ta mulle rõõmsa häälega järele: „Ole tänatud toreda uue aasta tervituse eest ja tule mind enne kaksteistuhandet kahtsada kolmekümnendat aastat ikka veel mõni kord vaatama!“
