Jüri Toomepuu: oht riigi piirides Postimehest (1)
Arvamus 31 Mar 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/03/41812_001_t.jpg

Jüri Toomepuu. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

NATOst palju parem kindlustuspoliis oleks meie riigikaitsetuse probleemide lahendamine, leiab Jüri Toomepuu Postimehe arvamusportaalis.

Hiljutised sündmused on tõestanud, et oht Ukrainale oli ja on Ukraina piirides. Selle moodustasid ja moodustavad venelased, Putini sõnutsi ta «kaasmaalased» ükskõik mis riigi piirides nad elavad. Neid tuleb üle piiri valguvatel Vene relvajõududel, kas vene tunnusmärkidega või ilma, «kaitsta terroristide ja äärmuslaste eest» nagu kinnitab Putin.

Oht Eestile, samuti nagu Ukrainale, asub riigi piirides. Selle tekitas Eesti ajaloo kõigi aegade kõige suurem viga - esimese Laari valitsuse otsus eirata Genfi konventsiooni sätet, mis nõuab okupeeritud riiki asustatud okupantide lahkumist.

Selle ohu moodustab Stalini ja ta järglaste poolt Eestit okupeerima saadetud pool miljonit venelast oma arvukate järeltulijatega, kes pärast taasiseseisvumist põlistati Laari eestvedamisel Riigikogus niihästi laarlaste kui savisaarlaste, niihästi kelamlaste kui enamlaste poolt Eesti alalisteks elanikes ja seega tulevasteks kodanikeks.

Lennart Mere juulilepped lisasid suure kontigendi eriti Eesti-vaenulikke punaarmeelasi ja julgeoleku agente, koos perekondadega umbes 100,000 Putini «kaasmaalast», keda «tuleb kaitsta» niihästi vene relvajõududega kui ka naaberriigis asuva viienda kolonniga.

Eesti olukorraga hästi kursis olev Soome kirjanik Sofi Oksanen, kes, vastandina Eesti võimuladvikule ja riigikaitse juhtidele, saab Eesti ohtlikust olukorrast aru ja ei pea vajalikuks rahvast lollitada, kirjutab oma Postimehe artiklis «Ärge petke meid jälle» (31. märts, 2014): «Kremlis ei sallita värvilisi revolutsioone, vaid sokutatakse korrumpeerunud maade valitsustesse moskvameelseid inimesi.»

Vastandina Eesti võimuladvikule ei pelga Oksanen tõtt rääkida. Ta kirjutab: «Balti riikide õigust iseseisvusele on Venemaa püüdnud naeruvääristada pikka aega...» Selleks on tubli panuse andnud meie kaitseministri, Sven Mikseri aatekaaslane, ta partei kaasesimees Stanislav Tšerepanov.

Kui Sotsid moodustasid koos Vene Parteiga kakskeelse ühispartei, kinnitas Tšerepanov oma rahvuskaaslastele, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu ja ainuõiged on ainult sellekohased Vene Föderatsiooni seisukohad. Mikser pidi ühispartei eesti soost liikmete rahustamiseks väitma, et Eesti oli siiki okupeeritud, mispeale Tšerepanov deklareeris venekeelses Delfi veebilehes, et okupatsiooniküsimuses lähtub kõik perekonnast ja ajaloolisest mälust, aga ei tohi rääkida muust kui sellest, et Punaarmee vabastas Euroopa fašismist.

Putin ja isegi paljud ta «kaasmaalastest» Mikseri parteikaaslased ei saa Mikseri kaasesimehe juttu Euroopa «vabastamisest» kahjuks uskuda kui nad peavad samaaegselt uskuma Putini väidet, et Krimm oli vaja anastada, sest seal olid võimul fašistid.

Venekeelses Delfi kommentaariumis teevad Putini piiritagused «kaasmaalased», Tšerepanovi rahvuskaaslased, kõigile lugejatele selgeks, et võiduka Punaarmee hiilgavale võidule vaatamata kubiseb Eesti Vabariik fašistidest. Nad ei jäta ka mingit kahtlust, et nad on valmis seda hirmsat olukorda Putini lahke abiga parandama -- seekord effektiivsemalt kui kunagiste aprillirahutuste ajal, mille üks peakorraldajatest, Dmitri Linter, ei suutnud täita oma lubadust, et paari päeva pärast näeb maailm «hoopis teistsugust Eestit, teiste valitsejatega».

Üks Eesti riigikaitse eest vastutust kandja, kaitseväe juhataja Riho Terras, teab kindlasti, et Eestile sõjalist ohtu ei ole. Nii ta vähemalt kinnitab oma selle aasta 27. märtsil Delfis avaldatud artiklis. USA luureraporti osa, «mis puudutab Transistriat ja Balti riike...ei oma hetkel mingit reaalset katet», väidab Terras.

Olles paljude aastate jooksul tegutsenud USA Armee hüpoteetiliste tsenaariumite analüüsiga, julgen ma väita, et luureraport ei põhine hüpoteetilistel tsenaariumitel ja seda USA kaitseministeerium kergekäeliselt ei avalikusta. Ma ei julge kindlalt väita, kas Terras tegeleb rahva petmisega või on selline jutt tingitud lihtsalt meelenüridusest.

Kui Eesti võeti NATO liikmeks teatasid meie riigijuhid, et oleme nüüd NATO kaitsva kilbi all. Aastal 2006, kui rahvusvaheliselt tunnustatud julgeolekuanalüütik Edward Luttwak Eestit külastas, üritas ta selgitada meie riigikaitsjatele, ilmselt tagajärjetult, olulist vahet NATO teoreetilisel ja praktilisel kaitsekilbil. Ta kinnitas, et NATO kaitseb vaid neid, kes ennast ise kaitsevad.

Aastal 2011 tegi põhjaliku analüüsi Eesti riigikaitsetuse kohta Rootsi Kaitseuuringute Agentuur, leides, et Eestil on rünnaku tõrjumiseks ainult üks brigaad, seegi mitte lahinguvalmis. Samuti, isegi kui nad tahaks meid aidata, puudub meie NATO liitlastel Läänemere piirkonnas logistiline võimekus. Järeldus: meil pole mõtet loota sellele, et NATO meid päästaks.

Veelgi selgemaks tegi NATO kaitsekilbi rolli Kanada erukindralmajor Lewis MacKenzie, endine ÜRO rahuvalvevägede ülem, kes avaldas arvamust, et Eestile ja Lätile NATO liikmestaatuse kinkimine oli äärmiselt ebamõistlik (Delfi, 27. märts).

Selles kuulsas 5. artiklis, mis meie riigijuhtide sõnul kindlustab meile NATO kaitse, on Kindral MacKenzie sõnul nii suured augud, et sealt võib veoautoga läbi sõita. Sõnad, mis lubavad kaitset, et ole tõsiseltvõetavad kui need ei täpsusta millist, millal ja kuidas.

Seetõttu ei saagi tõsiselt võtta meie värske kaitseministri Sven Mikseri sõnu, kui ta teatab oma 29. märtsi Delfi artiklis, et «NATO-liikmelisus on Eesti julgeolekule parim kindlustuspoliis». Ei ole tõsiseltvõetav, et «me oleme alliansilt saanud soovitud julgeoleku ja turvatunde».

Palju parem kindlustuspoliis oleks olnud õigeaegne asjatundlike riigikaitse juhtide leidmine ja ametisse kinnitamine ja meie riigikaitsetuse probleemide lahendamine. Vaatamata praegusele ohtlikule olukorrale usun ikka, et Eesti oleks võimeline ennast kaitsma. Selliseid sõdureid, kes ülekaaluka vaenlase vastu võideldes võitsid Eestile isesesvuse, või see väike kuid kangelaslik relvavendade osa meie seitsekümmenest tuhandest Teise maailmasõja vabadusvõitlejast, kes andsid suurima panuse Stalini röövlivägede purustamiseks ja rünnaku nurjamiseks läbi Sinimägede, võib maailma ajaloos vähe leida. Eesti sõdurite üle, kes on võidelnud lahingutandritel NATO vägede koosseisus võime samuti uhked olla.

Usun, et tänaseks tekkinud olukorras on meie parim lootus see, kui panustame Kaitseliidule. Usun, et kui Putin otsustab koos meie sisevaenlastega Eesti või mõne osa sellest anastada, siis need mehed, kes on vabatahtlikult astunud Kaitseliitu, et vajaduse korral relvaga oma kodu ja kodumaad kaitsta, seda ka teevad.

Kuigi ülekaaluka vaenlase vastu pole meil tekkinud olukorras võimalik võitu saavutada, on vähemalt võimalik, et Putin saab aru, milliste kaotustega ta sõjavägi peab Eesti sõdurite vastu võideldes arvestama ja otsutab seekord Nõukogude impeeriumi hiilguse taastamist Eesti arvel vähemalt edasi lükata.

Paradoksaalselt on ka lootust, et Putin peab paremaks Eestit mitte niipea anastada, sest Eestit on ta suutnud senini edukalt kasutada NATO saladuste transiidimaana ja oma käsilaste ligipääsuks Schengeni tsooni.

Aeg töötab tekkinud olukorras meie kasuks. Võime loota, et majanduslik surve Putinile, mida lääneriigid üritavad tekitada, hakkab pikapeale mõjuma ja paneb Putinile lõpuks ometi mõistuse pähe. Vene oligarhid, kes kontrollivad suurt osa vene finants-ressursidest, peavad küll olema truualamlikud kui nad tahavad Mikhail Khodorkovski saatust vältida, aga nad on siiski hakanud oma finantsressurse välismaale suunama. Ka see mõjub.

Eesti riigikaitse probleemide lahendamisega me enam ei tohi aga viivitada. Aeg töötab ainult nende kasuks, kes aega õigesti kasutavad.
Arvamus
Autor:
Jüri Toomepuu
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus