Jüri Kuuskemaa

Rahvuslikust alaväärsusest rääkides tasub vaadata ajas tagasi. See annab praegustele probleemidele tausta ja nii ei paista need olevat nii raskesti lahendatavad.

Veel 20. sajandi algul ei olnud eestlaseks olemine veel eriti prestiižne ja küllalt paljud eestlased eelistasid pigem suuremate naaberrahvaste hulka sulanduda. Kuigi me teame, et rahvuslikust ärkamisajast alates eestlaseks olemise väärtustamine järk-järgult toimus ja süvenes. Aga veel 1910. aasta paiku tunnistas üks baltisakslane usalduslikus vestluses, et nende perekonnas olevat kohutav saladus: nende papa oli eestlane. Eestlane olla oli häbi. Selle häbitunde, selle alaväärsuskompleksi on aga küllalt paljud eestlased veel meie päevini kaasa lohistanud ja kannatavad selle all. Loomulikult mõjutab see ka meie rahva ja ühiskonna eneseteadvust.

Carl Mothander, Rootsi kapten, kes võitles vabatahtlikuna Vabadussõjas ja pidas Eestis mõisat ning suhtles tihedalt nii eestlaste kui ka baltisakslastega, kirjeldab oma mälestusteraamatus «Parunid eestlased ja enamlased» imestust, et siinseid eestlasi ja sakslasi ei olnud kuidagi võimalik omavahel kokku viia – kutsutud eestlased ei tulnud kohale. Lõpuks tegi talle üks eestlasest sõber selgeks, et eestlane, kes on riigis teatud ametikohal, kutsudes enamasti ei tulegi, sest tema ja tema naine tunneksid end seal ebamugavalt, sest nad ei oska kõrgema seltskonna mallide järgi käituda. Naised, kes on tulnud linna otse maalt, lüpsipingi tagant, pole veel õieti linnastunud.

Hämmastusega kuulsin ühe uueaegse Eesti ministri abikaasalt täpselt sedasama juttu. Kui Eesti taasiseseisvumisega algasid diplomaatilised vastuvõtud, siis nii mõnedki Eesti eliiti kuuluvad inimesed keeldusid minemast – nad ei teadnud, mida selga panna, kuidas istuda, kuidas astuda, neil puudus arusaamine ja vilumus kõiges selles, mis kuulub etiketi valdkonda. Selles osas aitas muidugi tõhusalt kaasa ka Nõukogude aja möödavaatamine etiketist ja käitumisreeglitest, aga ometi näitavad ka need probleemid alaväärsustunde olemasolu, mis ei ole kuhugi kadunud.

Kui püüda läheneda küsimusele kultuurilise poole pealt, siis on meil, eestlastel, olnud teadvuses oluline koht dramaatilistel mälestustel, mille põhjuseks on meile osaks saanud minevik ja seljataha jäänud tragöödiad, ning mille puhul ei puudu kunagi ka mure meie rahva väiksuse pärast. Jakob Hurda lohutus, et kui meil ei ole võimalik saada suureks arvult, võime saada suureks vaimult, ei ole kõiki trööstinud. Tõsi, see lohutas küll Noor-Eestit, ja kui mõtleme praegu nende loosungile «Saagem eurooplasteks, aga jäägem eestlasteks», siis märkame, et see on oma tähendust mõnevõrra muutnud, kuigi sisu peaks rahvuslikult jääma samaks – meie, eestlased, läheme mujale maailma õppima, rändama, ringi vaatama, selleks et saada osa sellest, mis meil puudub, et tooksime selle kogemuse endaga koju ja rikastaksime sellega omaenda kultuuriruumi. Tooksime kogemuse endaga koju, mitte ei jääks ise võõrsile, et leida seal lihtsamat äraelamist. Kahjuks ei ole statistikat, kui palju eestlasi on Eesti taasiseseisvumise järel Eestist lahkunud, ja mitte ajutiselt, vaid kavatsusega jääda päriseks, aga see oleks üsna kõnekas. Sedagi võib vaadata kui rahvusliku alaväärsuse väljendust.

Minul on tulnud kokku puutuda nii baltisakslaste, riigisakslaste kui ka teiste rahvustega, kellele olen tutvustada Tallinna ja Eestit. Ma olen palju mõelnud selle üle, mis on meil oma ja mis laenatud. Üliõpilasajal, toona, kui ka minul oli alaväärsuskompleks, mõtisklesin sageli noore, andeka ja samuti mõnes mõttes alaväärsust tundva Paul-Eerik Rummo luuletuse sõnade üle – eestlasele on omane ainult kadakad ja karjamaad, kogu selle gootikaga pole tal enamat pistmist kui mõne minaretiga. Mõtlesin minagi toona, et see meie Tallinna linn, mis asub siin lääne ja roomakatoliku kultuuri piirimail, kas selles ongi kõik vaid viletsad jäljendused ja kasinad imitatsioonid.

Aga kui ma oma arengus edasi liikusin, ja küllap liikus ka Paul-Eerik Rummo, siis pidin tunnistama, et tervelt 90% neist müüridest siin Tallinnas on ehitanud meie enda, eesti soost ehitusmeistrid – puusepad, müürsepad, kiviraidurid –, need alad olid Tallinnas valdavalt eestlaste käes. Ja vähe sellest, Tallinn ei ole mitte üksnes ehitatud eestlaste kätega, vaid ka suur osa neist ehitusmeistritest, kes olid Tallinna rae teenistuses ja tegid projektid, mis linna aluseks said, olid samuti eestlased. Paljude ehituste jaoks ei olnud mingit vajadust kutsuda ehitusmeistreid välismaalt, kõik vajalikud ametimehed olid siin olemas. Vanalinna võib seeläbi pidada 90% ulatuses meie endi omaks. Kuid kahtlemata on siin tegutsenud ka teisi ehitusmeistreid, kunstnikke ja kujureid. Oma panuse on siia jätnud väga paljude rahvaste pojad ja tütred. Seetõttu võime juhtida väliskülaliste – olgu see siis Saksa parlamendidelegatsioon, ärimehed Moskvast või Hollandi kuninganna –, tähelepanu sellele, mis meil Saksa või Vene või Hollandi seoste või juurtega on, et külalised tunneksid ennast siin komfortsena – nii nagu kodus.
Kuid teisalt on vaja neile näidata ka seda, mis siin on teistmoodi kui neil. Kui võtame hansa kultuuriruumi, kuhu kuulub ka meie ehituskunst, siis on hea meel näidata, et võrreldes Lübecki, Rostocki, või hoopis Hollandi hansa-tüüpi linnadega, on Tallinnal oma paemüüride tõttu, mis eriti sümmeetriat ei armasta, oma aura, mis on kordumatu, mis on ehe, mis on meie – ainult sellele kohale omane.

Kuid meil on olemas veel ka mälestus mõisapõletaja kompleksist, millest tulenev eestlaskonna suhtumine kultuuripärandisse jagab selle pärandi meie omaks ja nende omaks. Nende oma on võõra võimu ja vaimu kehastus, mis eestlastele loomuomaselt vaenulik, sest sellega seondub minevik, kus meid kunagi orjastati ja valitseti. Need ajad on ammu möödas, kuid seda suhtumist on ikka veel.

Äsja ilmus uus kogumik kunstiteaduslikke uurimusi, mis on pühendatud Pirita kloostri 600. aastapäevale ja sisaldab ajalookonverentsi materjale. Kogumikus kirjutab teiste seas noor ajaloolane Linda Kaljundi, kes on väga hästi iseloomustanud Pirita kloostri retseptsiooni – kuidas on see tehtud meile võõraks, seostatud saksa kultuuriruumiga, seejärel püütud saksalikkusest vabastada; seejärel seostati seda Rootsiga, ja kuidas see alles nüüd on hakanud Eestiga seonduma – võõras pärand on lõpuks kodustatud. Aga kuidas üks talupoeg või isegi talupoja pojapoeg jõuaks niikaugele, et ta võtaks mõisa maja omaks? Kas see on võimalik? Mil määral? Millisest aspektist? Või vaatab ta siiamaani, et saksa värk, las laguneb? On selge, et me ei ole siiani omaks võtnud kogu seda pärandit, mis meie maal on olemas. Osa sellest laguneb ikka veel.

Sama puudutab meie linnuseid – Toolse variseb, Karksi ja Helme – mitmes paigas lastakse linnused lihtsalt kokku kukkuda. Aga samas oli Toompea ju samuti võõrvõimu sümbol, sealt on meid valitsenud nii sakslased kui taanlased, vene kindralkubernerid jne, aga see võimupesa on sellesse ehitatud Eesti parlamendihoone kaudu kodustatud ja seetõttu ka omasemaks muutunud.

Kuid kahetsusväärne on, et me ei ole siiani eestlastena oma rahvusliku alaväärsuse tõttu suutnud vastu võtta kogu seda kultuuripärandit, seda vaimset pärandit, mis meie maal on olemas. Ja see ei puuduta ainult ehitisi. Näiteks baltisakslaste rikkast kirjalikust pärandist on eesti keelde tõlgitud väga vähe. Kunstipärandi oleme küll mingil määral omaks võtnud, kuid samuti mööndustega – ikka veel on probleemiks see, kas suure või väikese tähega, kas eesti kunstist või Eesti kunstist, ja sellega ka piiritleda, mis selle mõiste alla mahuks.

Kui öeldakse, et Johann Köler oli meie esimene kunstnik ja August Weizenberg oli meie esimene kujur, siis unustame hoopis 13.–15. sajandi kiviraidurid, ütleme neist lahti, ei tunnista neid omadeks. Aga väikese rahvana peaksime unustama oma rahvusliku alaväärsuse, peaksime mõtlema mitte kultuuriruumi kitsendamisele, vaid laiendamisele. Ja selleks peaksime kõigepealt proovima hõlmata kogu selle pärandi, mis meil Eestimaal on, sest see loob meie rahvusliku identiteedi.

Üks kunstnik, tõsi küll, teostamata jäänud kunstnik Arnold Kallas ütles kunagi nii: kõik see võõras, mille võõrad on Eestimaale rajanud, on eestlased oma higi ja verega juba välja maksnud, ja me võime seda häbenemata omaks pidada.

Kirjutis põhineb Tallinna vanalinnapäevade visiooni-konverentsil peetud ettekandel.

Märkmed: