Jüri Estami aastapäevajutt: Eestit aitaks kaitsta, ka pruunsärklike tontide eest, keskklassi huve esindav alalhoidlik erakond (2)
Jüri Estami seisukohad  01 Mar 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/02/47136_001.jpg

24. veebruar 2016
Jüri Estam, kommunikatsioonikonsultant
Delfi / Eesti Ajalehed
http://epl.delfi.ee/news/arvam...
Nägin Eestit esimest korda 1979. aastal, ja sedagi vaid kümneks päevaks. Ikka nii, nagu okupatsioonivõimud selliseid külaskäike tollal võimaldasid. Olen näinud autoritaarset riiki seestpoolt vaid siis, ja mingis ulatuses ka 1980ndate aastate lõpu poole, aga sellele lisaks kunagi ka Ida-Berliinis, ning uuemal ajal Venemaal.

Ka kui vähesed võõrsil võrsunud eestlased tunnevad Eestit sama hästi kui mina, jääb see siin üles kasvanud inimeste kohustuseks rääkida noorematele inimestele sellest, kuidas nägi välja okupatsioonirežiimi argipäev, aga ka sellest mida inimene tunneb, kui vabadus ja vabadused vähehaaval tagasi tulevad, neid koguni endale tagasi võideldes.

Kahjuks näeme praegugi veel igapäeva elus jätkuvalt näiteid sellest, kui raskesti võib käia okupatsiooni vaimsete ahelate maharaputamine.

Vabadus ja tõeline demokraatia on sellised haprad, haavatavad ja alahinnatud nähtused või hüved, et need ei suuda oma voorusi kuigi silmnähtavalt reklaamida, olles pigem nagu hapnik, mille puudust sa tunneb alles siis, kui kinganina su kõrile asetatakse.

Mina isiklikult saan oma rõõmud kätte lihtsatest asjadest. Vabadus on Eestist sõja ajal lahkuma sunnitud inimeste lapsena minu jaoks eriline väärtus. Rõõmustab kogemine, et jälle on lapsi Eestis, kes vabaduses võrsuvad.
Samal teemal:
Anvar Samost: Rõivase napp viide presidendivalimistele: Marina Kaljurand kui Lennart Meri mõtte jätkaja. Kes tahab, saab sellest järeldusi teha (176) 23. veebruar 2016
Ilmar Raag: Vene trollid on ette võtnud Eesti-NATO suhted (211) 23. veebruar 2016

Näha telekas katkendit särava näoga lapsest kes õpib koos vanaemaga ujuma, vanaema kaisus - ka kui suudan seda väljendada vaid tunnete kaudu – see kõneleb sellest, et on ikka saabunud keskelt läbi paremad ajad. Läbi raskuste, kuid ikka. Või jälle, kui näidatakse terveksravitud merikotka vabastatamist tagasi loodusesse. Kuulda aeg-ajalt hoolivusega väljendatud eesti keelt: kõik need asjad kõnelevad vabadusest, lootusest ja mingi teatud normaalsuse tagasitulekust, kuigi elada Eestis sellisena nagu ta praeguseks välja kujunenud on pole alati meeldiv.

Praegune Lääs - mõnevõrra erinevalt sellest, mida ma noore inimesena näha sain, asub eksi- ja otsingurännakutel. Mulle ei istu mitmed moodsast Läänest tulevad trendid, ja põlgan üleilmastumist.

Kuid ometi hindan seda, et asume uuesti Lääne, ja mitte enam Ida rüppes. Kui eelnev “ood vabadusele” mõjus äkki sentimentaalselt karmimale ja kalestunud osale ühiskonnast, siis järgnev “horisondi taga” terendavate murede ja ohtude nimistu peaks juba kainestavamalt mõjuma.

Võtame näiteks USA presidendivalimised. Ameeriklaste ühiskond oli viimati sedavõrd dramaatiliselt polariseeritud vist küll USA kodusõja eel, ja kõik see ei pruugi jätta meid mõjutamata. Eelseisev presidentide vahetus Eestis teeb mind veel murelikumaks.

Kõikjal kuhu vaatame näeme suuri nihkeid. Kui Eesti oleks iseseisvam kui ta tegelikult on, saaksime rakendada omi ratsionaalseid meetmeid, mis toimuksid amordina hiljuti liikvele läinud rahvasterände kontekstis. Talitada nii, nagu Kreeka, Itaalia ja Angela Merkel ka meie nimel talitamas on, võib tähendada lõppu nii poliitilise varjupaiga andmise praktikale, kui ka lüüa Euroopa Liidul jalad alt. Olenemata sellest kes püüab Euroopat tsentraliseerida (Napoleon, Hitler või kaasaja EL autorid) kipuvad laastud lendama kui impeeriumid kas lagunevad, kõdunevad või rabelevad püsimajäämise nimel.

USA börs võbeleb. Nii mõnegi finantsanalüütiku arvates tundub imelikuna, et Läänt ja maailma pole siiani tabanud uus retsessioon - tsükliline värk ju. Võibolla on odav kütus andmas teatud hingamisruumi.

Venemaa majanduse jätkuv allakäik koos Hiina majanduse deformatsioonidega võivad päästa neis riikides valla ebastabiilsuse, mis ei säästa ka meid. Robert D. Kaplan lahkas kõike seda ebameeldival viisil hiljuti ajakirjas “Foreign Affairs”.

Palju aega kulub USAl muuta Ida Euroopa juurdetoodava kaitsevarustuse ja inimjõuga praegusest vähem haavatavaks? Milline on nõrgim lüli Venemaa perifeerial? Kuni puuduolevate raskemate relvade Eestisse jõudmiseni – juhul kui järgmine Ameerika president sellega nõus on – tasub tavalisest valvsam olla. Me ei tea, kas Vladimir Putin on valmis lahkuma vaikselt ajalooareenilt, või kripeldab tema hinges hoopis siiani lõplikult väljaelamata Napoleoni kompleks?
President Ilves võib ju hoiatada spetsiifiliselt parempopulismi eest Eestis, kuid hr. Ilves on alati olnud ühest silmast suhteliselt pime. Sama hästi võiks väita, et eesti “liberaalsete” poliitikute sallimatus päris elus ei tunne enam piire. Maailmavaadete heitlus on läinud Eestis nii teravaks, et lendavad juba juuksetutid.

Asi ei keerle ammu enam inimesele tänaval tihti silmakirjalikult mõjuva “sallivuse” teema ümber. Kelle käes on võim, selles on küsimus, või siis kellel puudub võim mõjutada Eesti tuleviku kujunemist.

Vasakpoolset palli pidevalt samasse väravasse taguv seltskond võiks seda kuulata: sinu pidev “solvunud olek” kriitikat kogedes ei pruugi tähendada, et sa ilmeksimatu oleksid. Pigem tähendab see seda, et oled liiga edev tunnistamaks: ka teistel inimestel peale sinu on demokraatlikus ühiskonnas õigus oma arvamusele.

Peaksime tundma muret ligilähedaselt samade asjade pärast kui Vabariigi president, kuid temast avarama perspektiiviga. Mõeldav majandusolude kehvenemise kombinatsioon ühes jätkuvate püüetega valitseda Euroopat ja Eestit robustselt ülevalt alla - neist võib kujuneda “väetis”, millest tõeline äärmuslus on tihti toitunud. Ühiskonnakihid kelledele demagoogid tampisid pähe, et neid on aetud elu hammasrataste vahele, tõid Hitleri võimule Baieris, aga ka Lenini Petrogradis. Eestis on enamlased ja meie omaenda kodukootud “kodanluse” kukutajad ja kaasajooksikud teinud ühiskonnale küll kordades rohkem kurja kui meie ajaloo suhteliselt tagasihoidlikud parempoolsed, kellede juures on üldiselt olnud küllaltki raske tegelikku ekstremismi täheldada.

Mina?

Mina otsiksin üles meie hea vana kolmanda tee lõngaotsa ülesse, mis kaldub rohkem Läände kui Itta, kuid peab ennast kaitsma nii Lääne kui ka Ida vähem kui õilsate kavatsuste eest.

See mis aitaks Eestit kaitsta (ka nende pruunsärklike tontide eest, kes panevad meie liberaalse presidendi muretsema) oleks piisavalt suur ja normaalselt organiseeritud keskklassi huve esindav alalhoidlik erakond, seda siis praeguste probleemse koloriidiga ja kummaliste lojaalsustega praktiliselt pseudoparempoolsete parteide asemel. Olen ennegi öelnud: Eestis puudub korralik ja oma olemuselt ekstsesside ja napakuste eest kaitset pakkuv täiskasvanud inimeste konservatiivne erakond.

Kui ehtne alalhoidlikkus ei saa kuidagi tugineda nõukogudelikele alustele, ja peame need üles leidma varasemas ajas, siis selline dogmaatiliselt “kosher” konservatiivsus mida püüan siin kirjeldada tohib veel vähem toetuda kuutõbistele ideedele. Alaealistele valimisõiguse andmine on lihtsalt üks näide Eestis lausa lokkavatest mittemõistlikest ideedest. Kavatsus õigusvastaselt ja äärmiselt julmalt annekteeritud Petserimaa ja Narvatagused alad Venemaale kinkida kahtlasele loogikale toetuva ideefiksi tõttu on maailmas aga täiesti unikaalne. Pole olemas teist rahvast maakeral kellest mina teadlik olen, kes sooviks vastaspoolele oma territoriaalseid õigusi hõbelusikal lihtsalt kinkida, nii nagu IRLi ideoloogid ja Eesti ladvik praegu teha üritab, Vabadussõja teemat sealjuures ise pidevalt poliitilise kasulõikamise püüdes muidu praktiliselt fetišeerides, umbes nagu IRLi tuusad Julius Kuperjanovi kõrval kunagi ise võidelnud oleksid.

“Avatud rahvusluse” idee väljamunemine on juba terminoloogiline-ideoloogiline nonsenss, igatahes väidetavate “parempoolsete” suust. See pole mitte ainult ebaeluterve, aga on ka vastandväljendus, oksüümoron, kus fraasi üks osa ei salli teist. Neid kahte sõna ei saa paarisrakemesse panna, kuna nad lausa kaklevad omavahel. Me vajame eestluse enese konservatiivset edasiarendamist, mitte poliitiliselt äraeksinud või koguni infiltreeritud seltskonna viimaseid eksitust tekitavaid spasme.
Kuhu siis vaadata? Millised on teised riigid kes asuvad meiega umbes samas paadis ja ei võta mütsi maha Moskva ees? Meiesuguste muredega riigid asuvad Ida Euroopas, nii et viitan siin Višegradi grupile või osale sellest ja ka Põhjalale. Kontinentaalses Euroopas ei näe ma aga peaaegu ainsatki meie tegelikku sõpra. Šveits, mõistlikum osa Ida Euroopast, USA (peamiselt NATO tähenduses), Põhjala ja Suurbritannia - need võiksid olla meie “orientatsioonid” nii, nagu öeldi Eestis enne viimast suurt sõda. Need, ja üle kõige usk iseenesesse.

Lõpetuseks: Andres Kuusk võiks palun lõpetada autarkilisema ja suveräänsema Eesti idee mõnitamise ETVs. Võib olla, et Vello Leito pole suutnud võimalikult rippumatu Eesti kontseptsiooni meile just ideaalselt serveerida, kuid see ideaal ise on põline ja rohkem kui normaalne.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus