Ida poolt tuleb murettekitavaid signaale: rahvusšovinism, võõraviha ja vägivaldsus tõstab peab. Osa ühiskonna noortest meestest on struktureeritud mitteametlikesse olemuselt skinhead’ide liikumist meenutavatesse gruppidesse. Vaesema rahva hulgas on kalduvus süüdistada majanduslikus allakäigus võõraid. Peeti ju isegi näidisprotsess juudi suurärimehe üle. Paremini ei lähe ka väikeste soome-ugri rahvaste enesemääratluspüüdeil — selles nähakse kohe natsismi, mis ohustab ühtse Venemaa tulevikku. Noodsamad noorte vihaste meeste rühmad on andnud lööke nii soome-ugri liikumise kui välisüliõpilaste pihta.

Eestis on sellist vägivalda natuke vähem. Aga on. Verbaalsel kujul, kirjasõnas ja erajutuajamistes aga väga palju. Täiesti meeldiv vestluspartner, intelligentne inimene, võib hetkega pursata ja hakata sarjama, sõimama juute või neegreid või homosid, vahel ka venelasi — justnagu oleksid nood terve maailma hädades süüdi. Tavaline värk Eestis.

Muidugi, et tolerantsi, erinevate inimeste ja kultuuridega koos eksisteerimist, mis on tänases/tulevas maailmas üsna paratamatu, õppida, peaksid olema eeskujud. Aga kuidas mõista juhtumit, kus kokku on keeratud regionaalse tähtsusega käkk, ökokatastroof, ning keegi neist, kes on valitud ja seatud, kellele makstakse selle eest üsna prisket raha, ei võta vastutust. Kui keegi neist, kes peaksid vastutama, vastutama ei hakka, siis ei tee seda ju ka mina, väike inimene — miks ma peaksin, vastutada on ju tegelikult raske, see eeldab millestki hoolimist, millegagi tegelemist.

Üks minister ütles tele-eetris, et kui tema tagasiastumisest oleks mingit kasu, siis ta astuks tagasi. Muidugi oleks kasu! Üks lollpea oleks vähemasti näidanud, et ta saab aru, et ta ei saanud oma asjaga hakkama ja vastutab selle eest. Palju kergem on mitte vastutada ning elada oma tühisust ja frustratsiooni välja nende peal, keda on kergem vihata, kes on kas kaugel või võõrad või imelikud.

Seetõttu ongi meile ette söödetud pseudodiskussioonid, millest on teada, et tänase Eesti alalises ärapanemisootuses ühiskonnas, kus vaidlus tähendab ainult oma seisukohtade esitamist, mitte teise poole omade kaalumist, ei vii need kuhugi. Pseudodiskussioonid, kus sageli kummagi poole kaitsjad ei anna endale aru, kuhu maale demagoogia või sõimuga minna võib. Need on arutelud usundiõpetusest, homoabieludest, prostitutsiooni legaliseerimisest/keelustamisest. Neis aruteludes ei saagi kuskile jõuda, kui mõned diskussioonis osalejad lähtuvad suurest vihast, mitte aga sellest, et inimene kui selline võiks olla ise väärtus, et teda tasuks sõbraliku pilguga vaadata, sest te jagate pulsirütmi ja hingetõmbeid. Ma ei räägi üleilmsest armastuse ajast, vaid elementaarsest sallimisest, “ma-lasen-sul-elada-sa-lased-mul-ka”.

Siin, Venemaa piiril, kus me tänases maailmas ikka veel oleme, on vaja tolerantsi kantsi, kohta, kust rõhutud ja muserdatud saaksid lootust ammutada. Aga mitte ksenofoobset, vihkamist ja vägivalda tootvat kollet, teist Venemaad, kes kasvatab osa ühiskonnast alatiseks vaenulikuks ja teistele ohtlikuks. Muutumine peab algama kas alt või ülalt. Ning paistab, et “ülalt”, riigimeeste ja muu eliidi poolt seda ei tule.

Märkmed: