JUKU-KALLE RAID: Rahvuslik karaoke ja identiteedikriis EPLO
Eestlased Eestis 30 Jan 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Autor: Juku-Kalle Raid, ajalehe KesKus peatoimetaja
Vaadates uut arutut tralli riigisümboli ümber, milleks on üks laul (kas on piisavalt lahe? kas on ikka piisavalt mittesoomelik? kas laulda suudavad ka need, kes ei saa “Sepapoissegi” jorisetud?), meenub 1769. aastal Ledurga kirikumõisas sündinud ja hiljem ajaloolasena ning eestlaste, liivlaste ja lätlaste kirjeldajana tuntuks saanud Garlieb Helwig Merkel.

Eriti just tema tähelepanekud 1798. aastal Berliinis trükitud ja 1909. aastal ka eesti keeles avaldet raamatus “Liiwimaa esiaeg. Mälestussammas papi- ja rüütliwaimule”.

Merkel ei võidelnud üksnes eesti ja liivi talurahva eest, vaid häbistas laialt paruni jõlkmanne ja jõudis sõdida ka Goethe vaimuga. Nimelt on Merkeli tõlkija Tombach 1909. aastal märkinud: “G. Merkel oli, nagu tema kirjatöödest näha, läbi ja läbi auusa südamega, õiglane ja õigust armastaja mees, kes ülekohut sallida ei wõinud. Saksamaal oli ta üks Goethe kõige wihasematest waenlastest kirjandusepõllul.”

Eestlastesse suhtub Garlieb respektiga: “Wanade eestlaste riigi sisseseade oli, nagu ma juba ülemalpool tähendasin, wabariiklik. Kord aastas kogus ennast terwe rahwas ühes külas keset maad, Rugeles ehk Rangolas (ilmselt peab Merkel silmas Raikküla Rapla lähistel), kus üleüldiselt asju awalikult aeti.”

Ent korraliku loodusvaatlejana toob ta esile ka asjaolud, mis takistavad eestlasel koostöö tegemist, viidates riiuhimule ja suutmatusele kokku leppida: “Loodus andis talle kangekaelsuse, seepärast on ta oma praeguses olekus salalik ja kangekaelne. Asjata tarwitate tema juures palweid wõi ähwardusi, et teda kord ettewõetud nõu mahajätma sundida, asjata on kõik suu kulutamine ja põhjuste ettetoomine, et teda mõnest eksiarwamisest taganema panna. Ta jätab peagi järele wastamast ja kuulab tummalt ja rahulikult pealt, mis talle räägitakse. Aga rääkige temaga tund, rääkige kümme tundi: kui te lõpetanud olete, läheb ta ja teeb seda, mis ta waremalt nõuks wõttis, sest tal on mahe iseseiswuse tundmus selles, et ta ennast milleski liigutada ja eksitada ei lase.” Niisugune ta on, see ühest küljest ehk isegi kasulik, ent teisalt purulollakas kangekaelsus.

Eestis võetakse sageli arutusele asju (sealjuures tõsiselt nugade peale minnes), mille olemus on kunstlik või isegi ebavajalik. Tants hümni ümber on just selline näide.

Ärksad uutjatest seltsimehed

Lähiminevikust meenub teisigi jõulisi totrusi: kas või sellessamas ajalehes korraldatud hasartne kampaania ettepanekuga vahetada trikoloor Skandinaavia tüüpi ristilipu vastu. Palju kära, ent miks seda vaja oli, aru ei saanudki. Sama lugu oli ka üleskutsega muuta Eesti kutsung Estoniast Estlandiks. Hümni kallal jõuti käia ka esimese vabariigi ajal, veheldes kõikvõimalike argumentidega.

Jutt hümni vahetamisest sunnib mõtlema raisatud vaimujõule. Kummaline on väita, et hümni olevat raske laulda: kui palju meie laulurahva seas siis neid viisipidajaid ikka leidub? Minge mõnda karaokebaari!

Teine ja veel üllatavam väide praeguse hümni vastu on ehtpujäänlik: “Aga soomlastel on ka!” Jah, on küll, ent ajaloolise tõe huvides meenutaks, et soomlastel on Eesti hümn, mitte vastupidi. Nimelt jõudis Eesti soomlastest antud viisiubina sümboliks kuulutamisel päevakesepaar põhjanaabritest ette. Ja kui kunagi on räägitud Eesti-Soome ühisriigist, siis miks ei võiks kahel väikeriigil olla ühist laulu?

Siis jutt vajadusest hümni “tänapäevastada”. No tuldagu taevaga appi! Peaks olema selge, et kui kodanikud kipuvad olemasolevat uutmistuhinas “tänapäevastama”, kerkib sellest tavaliselt ainult jama – vaadakem kas või, milliseid sigadusi pandi “tänapäevastamise” sildi all 1920-ndatel ja 1930-ndatel toime Tallinna vanalinnas.

Hümn on riigile oluline ja kuna selline otsus, mille vastu praegu sõditakse, on tehtud Teise ilmasõja eelse vabariigi ajal, jääb mulje, et ärksad uutjatest seltsimehed ei pea lugu meie riigi järjepidevusest ega selle algusest. Igasugune katse hakata tarbetult sümbolite kallale viitab iselaadsele identiteedikriisile.

“Tänapäevastamiste” ja “ümbervaatamistega” meenub Nõukogude Liit ja tänane Vene, kus on samuti uljalt hümniga tegeldud. ”Internatsionaal” vahetati 1943. aastal Aleksandrovi loodud bolševike partei hümni vastu (!) ja saadi NSVL-i hümn. Jeltsin lõpetas küll ”nõuka” sümbolite kasutamise, ent mõni aasta hiljem oli platsis julgeoleku truu poeg Putin, kes uuesti Nõukogude hümni kasutusele võttis...

Nii käibki: riik on sama s..., ent vähemalt hümn vahetub aeg-ajalt.

On siis ka meile säherdust jama vaja? On meil tõesti identiteediga probleeme? Elagem parem auväärse ja vanamoodsa hümniga rahulikult edasi! See pole nurgabaari karaoke, kus peaks iga viie minuti tagant laulu vahetama.

Meenutan veel Garlieb Helwig Merkelit, kes kirjutas üle kahe sajandi tagasi: “Eesti keelel on väga selge ja imekaunis kõla. Ta on rikas nii hellade kallistamissõnade poolest, – niisama rikas aga ka koledamate, kangemate sõimusõnade ja sajatuste poolest, mille jõledus kohkuma paneb.”

Nii et vastasleeri sõimamise asemel võiks tähtpäevadel senist hümni lauldes mõtelda, mida tõsiselt olulist saab vabariigis, linnas ja endas muuta.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus