Juku-Kalle Raid, KesKus

Lennart Meri küsis ühes oma viimastest intervjuudest (ilmus Ekspressis), keda Eestis tsiteeritakse ja mainis, et märkab järjest sagedamini vene kirjandusklassikute Ilfi ja Petrovi mõtete esiletikkumist. Need kaks vene satiirikut käsitlesid segaseid aegu noores Nõukogude riigis, mis 20ndate lõpul — kui vaimne surutis töötas veel siiski poole auruga — andsid ilkumiseks küllaga põhjust. Ilfi ja Petrovi auks peab ütlema, et vastu pead ei saanud sugugi vaid kodanlikud ilmingud uues ühiskonnas, vaid samavõrra ka nõukogude nomenklatuur, üleüldine tölplus ja aparatšikud-ametnikud.

Isiklikult olen viimasel ajal meenutanud raamatut “Kuldvasikas”. Ja iga kord siis, kui suu teeb lahti president Rüütel ning tema kaaskond.

Milles asi? Tendents kipub libisema selles suunas, et presidendi, presidendi kantselei ja rahva suhtlus ning üksteisest arusaamine on muutunud kummaliselt etapiviisiliseks.

Esimese etapina teeb Rüütel mingi avalduse, teise etapina saab rahvas aru, et avaldusega (faktide, skolastika ja esitluskohaga) on kõvasti puusse pandud, kolmanda etapina sekkub presidendi kantselei Eero Rauna liikumatult morbiidses isikus, kes asub tegema vigade parandust, neljanda etapina ilgutakse juba nii Rauna kui Rüütli üle, viiendal etapil — kui kõik eelnenud on läbi käidud — hakkab paljudel inimestel õudne.

Ilmselgelt üritatakse jälle musta valgeks rääkida, justnagu õndsal nõuka-ajal… See kõik on justkui mingi kaval tants ümber jahtunud pudru, maagiline rituaaal väljakutsutud vaimude peletamiseks, püha vee pritsimine patustele.

“Kuldvasikas” kirjeldatakse miljoni rubla raske koorma all ägavat — sest miljoniga polnud N. Liidus midagi peale hakata — Ostap Benderit, kes tuiskab ringi üle kogu suure maa ning otsib endale rakendust. Kord kohtub ta ühes hotellis India pühamehega, nurub viimaselt audientsi ja tahab talt küsida midagi üsna hägust elu mõtte kohta.

Pühamees kukub leelutama tundmatut laulukest, teda ümbritsevad õpilased aga seletavad, et oma laulukesega tahab juhtida Õpetaja tähelepanu sellele, kui kõrgelt on N. Liidus arenenud rahvaharidus…

Ilmselge paralleel tänase Eestiga. Meile kõigile märkamatult on president Rüütlist saanud Suur Mõtleja, Õpetaja, kes räägib mõistu, sukeldub metafooridesse, kutsub appi kujundid ning iidsed tarkused.

Et pööbel asjast aru saaks, lastakse õigel hetkel kapist välja jünger Raun, kes seletab: “Õpetaja tahtis võidupühade mainimisega öelda, et vabariigi aastapäev on igaühe jaoks suur võit”, “Õpetaja tahtis võõrale inimesele kaastunde avaldamisega öelda seda, et lein on me kõigi südames”, “Õpetaja mõtles — kui rääkis reisimisest kiiresti ja suurte hulkadena — et tõeline ja ohutu reis toimub inimese sisemuses”.

Rüütlist projekteeritakse Suurt Õpetajat, kelle sõnad on sügavad ja pühad, kelle mõte on nii keeruline, et seda tuleb paratamatult tema rahvale tõlkida. Õpetaja räägib, lumpen ei saa aru, guru lähimad abilised tõlgendavad. See kõik annab märku, et Rüütlist ja tema kaaskonnast on saanud kamp kabaliste, kes käsi taeva poole sirutades, vanatestamentlik joig huulil, üritavad meid valguse poole juhtida.

Täiesti hale värk. Asi pole isegi mitte Rüütli lapsustes, vaid neile järgnevas lõputult lollis lobas ja vabandamises. Nagu ikka taoliste tõlgendamistega, ei jõuta siingi kuhugi: inimesed tunnevad kohemaid, kui neile puru silma aetakse, hämatakse ning valetatakse. Ja just seda Rüütli jüngrid teevad.

Äsja laekus uudis, et Õpetaja elust plaanitsetakse kirjutada tellist — õigemini on see juba kirjutatud. Millest tellis räägib? Eks ikka Pühamehe imetegudest 1992. aastast alates, sellest, kuidas Auväärne ennast säästmata oma laste vabaduse eest võitles, tõenäoliselt soome puss vööl… Hea, kui kantselei sellise tellise laiali paiskab, see võimaldab usulahu teket ja Õpetaja põlistamist.

Ning kui uskumatud küsivad, et miks räägitakse Püha Inimese tegudest alles 1992. aastast alates, tulevad vikatitega kabalistid ja ajavad usutaganejad laiali.

Tegelikult on asi masendav. Tellis Pühast Õpetajast peaks ometi rääkima ka Õpetaja raskest teest valguse juurde — 50ndatest, 60ndatest, 70ndatest, 80ndatest. Aga ei räägi.

Nii on meile tekkinud veel üks prohvet Maltsvet, kelle juhtimisel eestlased Lasnamäe veerul Valget Laeva ootavad… Kurb on see, et punased on hakanud justkui prussakad seinapragudest välja ronima, veel kurvem, et eriti aktiivselt toimub see pärast president Mere surma, kelle kohalolek neile mingigi takistusena mõjus. Mida tahtagi punastest, kellele antakse selget märku Taassünniks ja Ärkamiseks Suure Õpetaja Suure Raamatuga?

Vist oli see Indrek Tarand, kes mainis, et president on riigi eetiline majakas. Ning just seepärast ja siinkohal peame langetama pea ja tunnistama: tagasi astus vale president…

Märkmed: