Ajaloost on raske leida poliitilist või majanduslikku ühendust, kus asjaosalised oleksid olnud võrdsed. Ikka see, kel rohkem relvi, suurem sõjavägi või priskem tengelpung, jäi ja jääb viimaseks otsustajaks.

George Orwelli „Loomade farm“ kirjeldas olukorda geniaalselt, teadagi N. Liitu silmas pidades. Orwelli talu diktaator Napoleon teatas alamatele hoovikõnes, et „kõik loomad on võrdsed aga mõned loomad on võrdsemad kui teised“. Need võrdsemad olid, nagu Napoleongi, sead. Mõistujuttu pole tänapäeval ollagi, tänu Orwelli arusaamale inimkonna tendentsidest vaadatakse vähemalt arenenud riikides kõõrdi, kui on juttu „liitudest“.

Tuleva nädala alul kohtuvad Quebécis USA ja Mehhiko presidendid Bush ja Fox Kanada peaministri Harperiga Montebello kuurordis, kus tuleb arutusele vabaturulepingu NAFTA ümberkujundamine turvalisuse ja majandusliku õitsengu partnerluseks ehk Security and Prosperity Partnership (SPP). Seda ettepanekut on mõned nimetanud Põhja-Ameerika Liidu loomise raamkavaks.

NAFTA eesmärgiks oli turumajanduse arendamine teatud tariifide tühistamisega. Eraisik sealt markantset omakasu ei näe. Kanadas näiteks kehtestati NAFTA järgselt uus riigilõiv – GST, mis pidi asendama neid makse, mida enne töösturid olid kohustatud maksma. Kokkuvõttes maksis siis tavakodanik rohkem, suurtööstused ja -ettevõtted aga õitsesid.

Põhja-Ameerika viimaste aastate majandusedu ei saa nii lihtsalt muidugi seletada. Konkureerimisvõimelise ja eduka majandussüsteemi nurgakiviks on tööjõu olemasolu — ning mida odavam, seda parem. Lihtsustatult on globaliseerumise poole liikumise taga just see tõik, et vaesemad riigid teevad odavamalt, ilma lääne heaoluriikide sotsiaalsüsteemi kaitseta töö ära.

Põhja-Ameerikas tahetakse rajada SPP, n-ö kohalik Schengeni tsoon, mis lubaks vabamat inimeste liikumist. USA püsimine maailma majanduse esinumbrina sõltub just sellest – odavast tööjõust, keda tiivustab lootus edasi jõuda oma vaeva ja talentide najal. Nii ehitati riik üles, nii ta ka püsib.

SPP ümber keerleb poleemika ning fakte pole müütidest eristada sugugi lihtne. Fakt on, et riiklikult pole SPP-le alla kirjutatud, kohtumistel vaid arutatakse strateegiat, kuidas publikule seda plaani serveerida.

Montebello kohtumist on reklaamitud just niiviisi. Väidetavalt on kolme valitsusjuhi eesmärk suhtekorralduslik ¬– avaliku arvamuse kujundamine, kui mitte isegi üldsuse mõjutamine. Peamine osatähtsus on investeerijatele SPP majanduslikke eesmärke tutvustada ning samas rahustada rahvast, et mingeid poliitilisi järeldusi pole tarvis karta.

Kui suurettevõtlus ja riik töötavad käsikäes, siis on tulemuseks monopolikapitalism, mitte antreprenöörkapitalism. Viimane oli teadagi USA kunagise edu alustalaks, aga esimene paistab olevat SPP suund.

Mis omakorda rõhutab seda, kuidas tänapäeval võrdsemad määravad reegleid võrdsetele Põhja-Ameerika hoovis.

Märkmed: