Pank kui asutus on teoreetiliselt rahakoondav ja -sälitav ettevõte, klientide korraldustega arvestava süsteemi osa. Ent turumajandusteooria järgi on pankade peaülesandeks kujunenud mitteettevõtjate, tähendab tavakodanike raha suunamine ettevõtjate käsutusse. Vältimaks usalduse kuritarvitamist ning pettust on läänes kujunenud välja keskpankade süsteem. Keskpank suunavat majandust intressimäärade ja seaduste kaudu, samas reguleerides erapankade tegevust.

Sellise mõjuga arvestades valitseb keskklassi kummaline ebamäärane ükskõiksus. Protesteeritakse küll, et miljardeid teenivate pankade teenistustasud ei taga vastavat teenistustaset. Kuid ei võeta vaevaks nõuda, et süsteemi tuleks põhimõtteliselt muuta.

Ajaloos on paraku piisavalt kinnitust, et sellised nõudmised langevad kurtidele kõrvadele. Rothschildide globaalse impeeriumi loomisest saadik, kui Inglismaa keskpank asus rahatähti käibele laskma muu tagatiseta kui pankurite lubadustel, on pangandus kujunenud pea et Potjomkini külaks. Fassaad on uhke, kuid selle taga suunab tegevust vaid valikgrupp.

Bank of Englandi eeskujul loodi noores USA riigis pangandussüsteem. Toonase Ameerika riigijuhtide hulgas oli õnneks piisavalt inimesi, kes taipasid ohtu. Kui keskpank on hübriidasutus, osalt riigi, peamiselt aga erapankade suunata, siis majanduspoliitikat suunab vaid eliidi huvi. President Andrew Jackson võitles edukalt sellise süsteemi vastu — tema hauakivil on tekst „I killed the Bank“, peegeldades saavutust.

Ent 20. sajandil loodud Federal Reserve, just selline riigi- ja erapankade ristsugutis, suutis siiski luua selle, mille vastu Jackson sõdis. Kui 15. augustil 1971. a. otsustas Nixon USA dollari viia kullastandardilt turu „määrata“, oli pankurite võit täielik. Maailma võimsamal vääringul polnud enam reaalset väärtust, ainult poliitiline võim.

Nixoni otsus viis Ron Pauli poliitikasse. Kauaaegne Federal Reserve’i vastane, Teksasest vabariiklasest kongressman, on 2008. a. presidendivalimiste kandidaatide hulgas. Äsjasel New Hampshire'is peetud G.O.P. debattide kolmandas voorus esines Paul veenvalt ning väidetavalt isegi võitis debati. Kuigi meedia, kelle omanikud on teada, pole kajastanud laialdasemalt ta kandidatuuri, on Paul suutnud internetis saavutada poolehoidu. Hiljutine Facebook portaali gallup kinnitas, et populaarsuses on Paul vaid demokraat Barack Obamast taga. Internet on, õnneks, veel läänes suhtvaba foorum ja informatsiooni allikas.

Ron Paul on muuhulgas nii Iraagi sõja kui Patriot Acti vastu, ja ta ei ole hääletanud maksude või kongressipalkade tõstmise poolt. Riigipirukas teda ei huvita — ta ei osale kongressi pensioniplaanis ega käi poliitikute välislõbusõitudel.

USA ajalugu kinnitab, et vastuvoolu võitlemine võib vahest viia kui mitte võiduni, siis vajalike muudatusteni. Pauli kandidatuur võiks palju muuta, kui otsustav keskklass teda kuulda võtaks.

Märkmed: