Juhtkiri: Vaba rahva juubel vabal maal
Arvamus 15 Feb 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Täna, Eesti Vabariigi 90. juubeli künnisel tundub meile enesestmõistetavana, et Eesti on vaba. Vabadus on kahtlemata inimkonna suurim väärtus ja on suurepärane, et kuulume nende väheste õnnelike hulka, kes on jõudnud iseseisva, vaba ja demokraatliku riigini ning seda suutnud tagasilöökidest hoolimata ka taastada ja säilitada. Meid on mõnikord peaaegu täielikult hävitatud, aga ometi oleme me tõusnud fööniksina tuhast!

Revolutsioonid, sõjad, totalitaar-rezhiimide hävitustöö ja okupatsioonid on mõjutanud paljude riikide saatust ja lühendanud nende eluiga. Nii väärib siis pikemat aega püsinud iseseisev riik tähelepanu, sest isegi suured impeeriumid on ajaloo areeenilt minema pühitud või seal vaikselt hääbunud.

Eesti Vabariigi sünnipäevad on olnud erinevad. Neid on tähistatud suurejooneliselt – paraadide, kõnede ja presidendi vastuvõttudega; okupeeritud Eestis poolkartlikult perekonnaringis või mõttekaaslaste seltsis, aga ka metsavendade punkrites, isegi Siberi GULAGides ja küüditatute külades. Vabas maailmas said eesti pagulased oma iseseisvuspäeva tähistada pidulike koosviibimistega, kus ikka ja jälle rõhutati vabadusvõitluse olulisust. See võitlus kandis ka vilja.

Lootes kustutada meie rahva ajaloolist mälu, üritasid okupatsioonivõimud Eestis keelata või vähemalt vältida iseseisvuspäeva tähistamist. Ajaloolane Jüri Ant meenutab: „Millist vaeva valmistab ajaloomälu kustutamine, selles veendusid esimesed võõrvõimud 1941. aastal. Pärast 24. veebruari moodustati EK(b)P Keskkomitee spetsiaalne komisjon, mis pidi uurima selle päeva „kontrrevolutsioonilisi katseid“ koolides. Lood olid uue võimu silmis hullud. Pea tosinas Tallinna koolis tuli sel päeval ilmsiks kõige „ebaloomulikumaid“ asju. Kus tuli õpetaja kooli sinimustvalge lipsuga, kus oli palju puudujaid, kus kandsid tütarlapsed helesiniseid kraesid, kus üldse tuldi kooli tavalisest pidulikumas riietuses (valged särgid või kraed, mustad lipsud) jms. Tartus kogunesid õpilased Julius Kuperjanovi hauale, viies sinna lippe ja küünlaid.“ See oli vaikne vastupanu ja sõnatu võitlus Eesti vabaduse eest.

On üllatav lugeda, et kui 24. veebruaril 1928 tähistati Eesti vabariigi 10. juubelit, olid paljud pessimistlikud ja murelikud tuleviku suhtes – seda hoolimata riigi jõulisest ja kiirest arengust. Sama võib täheldada ka täna, 80 aastat hiljem. Aga ega kunagi pole ükski riik iga oma kodaniku jaoks suutnud olla täiuslik. Ikka leidub rahulolematuid. Samas ei pruugi rahulolematus tähendada mitte alati väiklast virisemist.

Kadunud Mikk Mikiver ütles kunagi, et ehkki inimesed virisevad, kiruvad ja kritiseerivad, pole nad rahulolematud peamises – selles, et Eesti on iseseisev riik ja et seal elab vaba rahvas vabal maal.

Et meid on maailmas nii vähe, siis peaksime hoidma kokku ja olema kõik tõelised patrioodid – rahvuslased, kes hoiavad ja armastavad oma riiki.

Head iseseisvuspäeva teile kõigile, lugupeetud lugejad!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus