23. septembril keerati Eesti poliitikas uus lehekülg, kui valimiskogu, väljendades rahva enamiku tahet, valis nelja erakonna ühiskandidaadi Toomas Hendrik Ilvese Eesti Vabariigi uueks presidendiks.

Nentigem esmalt üllatavat tõsiasja, et nii Eesti, Läti kui Leedu riigipead on nüüd välisbaltlased. (Kes rääkis midagi ületamatust lõhest kodu- ja väliseestlaste vahel?) Ei tea, kas ja kuivõrd vastne president ennast enam väliseestlaseks peabki, sest kogu tema elu ja tegevus on taasiseseisvuse ajal olnud kodu-Eesti keskne. Selle nimel loobus ta ju ka Ameerika Ühendriikide kodakondsusest. Ometi on ta siin üles kasvanud ning väliseestlaste ajaloo ja murede-rõõmudega hästi kursis. On sümboolne, et presidendiks valimine toimus just ajal, mil väliseestlased meenutavad oma lahkumist kodumaalt 62 aastat tagasi. Ja põgeniku pojast on tänaseks saanud Eesti Vabariigi president, ehkki see polnud Ilvese jaoks eesmärk omaette.

Igal töö- ja ametipostil on Toomas Hendrik Ilves kogu oma energia, jõu ja oskused pühendanud Eesti maine tõstmisele, ja see on tal ka korda läinud. Head ja kasulikud kontaktid, keelte- ja esinemisoskus ning poliitiline tarkus on hoovad, mida Ilves osavalt kasutab päevast-päeva oma riigi hüvanguks.

Peaminister Andrus Ansipi hinnangul võitis käesolevatel valimistel poliitiline kultuur; Eesti sai aga tema sõnul endale hea presidendi, kes suudab tulevikuski meie väikesele riigile positiivset mainet kujundada.

Ilves kutsus oma esimeses valimistejärgses kõnes üles unustama valimiskampaania käigus tekkinud lahkhelisid ja keskenduma tulevikule. Tänanud ja tunnustanud nii senist presidenti Arnold Rüütlit, valijamehi, oma toetajaid, kultuuritegelasi kui kompromissi poole püüelnud erakondi, ütles Ilves: „Nüüd on kampaania läbi, pöörame uue ja puhta lehekülje. On vaja edasi liikuda. On aeg pinge maha võtta, pahasti ütlemised andestada. Eestit ja Eesti ühiskonda ei huvita, kes poliitikutest on omavahel sõbrad ja kes vastased.“

See sõnum on esimene samm eesti ühiskonna ühendamise teel. Uus president kutsus keskenduma tulevikule. Viimase aja poliitilised arengud on olnud ju muret-tekitavad ja viidanud võimalikule demokraatiast eemaldumisele.

Täna me ei tea, milliseks kujuneb Eesti käekäik selles rahutus maailmas Toomas Hendrik Ilvese presidendiks oleku ajal. Kindlasti väga erinevaks senisest. Kellelgi pole õnneks vaja tuhnida uue riigipea minevikus — see on kui avatud raamat, kõigile nähtav. Pole seal tumedaid kommunistlikke varje ega KGB punutud ämblikuvõrke.

Välis-Eesti on tänasele Eestile andnud presidendi. Selle üle on meil põhjust uhkust, rahuldust ja rõõmu tunda.




 

Märkmed: