Valisime pühapäeval positiivse saavutuse rõhutamist. Kuigi seitse aastakümmet tagasi sõlmisid ajaloo kaks verejanulisemat diktaatorit salakokkuleppe, mis lõhestas pooleks sajandiks Euroopa, keskendusime nii kodumaal kui Kotkajärvel, Washingtonis ja mälusilmas, südames, Balti ketile. Uskusime käsi liites, et rahu ja koostööga saame taas üles ehitada selle, mis meilt võet.

Ehitamine on tõesõna kunst. Tuleb kaljule toetuda, tunda looduse reegleid. Kaldu ehitatud sein kisub peatselt pikali. Sirge selgrooga püstloodis õige seguga kinnitatud müür kerkib aga kõrgele, peab vaatamata ilmastiku sasimistele vastu põlvkondi, sadu ja sadu aastaid.

Nii ka meie kogukonnaga. Nurgakivide asetamine – olgu need kirikute, ühismajade näol käega kombatavad tulemused, või piltlikult koolide, kooride ühiste huvide vaimus loodud ning saavutatud kokkukuuluvustunne – need püsivad ikka. Tänases lehes, õieti pea igas numbris on see pildis ja sõnas kirjas. Nii ajalukku jäädvustatud.

Kotkajärvel anti pühapäevase käteühendamisega taas kinnitust. Noored teavad, et on eestlased. Neid ridu kirjutades on paguluses sündinud noor gaidjuht viinud juba taasiseseisvunud Eesti ajal sündinud noored neiud Algonquini parki mitmepäevasele kanuuretkele, ainulaadsele võimete proovile, loodusega kontakti saavutamise eesmärgil. Oleme ju ikka põliselt metsa ja maaga seotud, linna mõju ju teiste toodud. Skaudid omakorda õpivad mitmepäevasel metsamatkal oma nõu ja jõuga toime tulekut võõras ümbruses.

Nii tegi ka meie vanem põlvkond, selle eelmainitud salakokkuleppe tagajärjel kodunt kaugele sunnituna. Jäädi ikka aadetele ja põhimõtetele truuks. Ülesehitamise kaudu, mitte mahakiskumise ja isiklike huvide teenimise läbi.

Eeloleval nädalalõpul on ülesehitav üritus Jõekäärul, tulutoov dzhässifestival. Esinejaid nii siit, Eestist kui ka meie sõprade hulgast, kel ei voola tilkagi eesti verd soontes, kuid on eesti asjast sisse võetud. Kuna oskame seda teistele esitada positiivse, elujõulise nähtusena. Vananeva suvekodu uuendamiseks tegutsetakse omal tahtel, mitte teiste sunnil.

Kui ehitusmeister kipub laisaks jääma, arhitekt sama kavandi järgi hooneid projekteerima, kunstnik väsinud motiividel taieseid varrukast vaid raha eest välja raputama, siis kaob see, mis teeb meid selleks, kes me oleme.

Sinna juurde kuulub valmidus teisi aidata. Afganistanis on jälle kaks meie rahva paremat poega andnud kõige hinnatuma: oma elu, usus ja lootuses, et vabadus pole ostetav ega müüdav. Põhimõte, mis elas anastatud kodumaal, Kotkajärve metsades ja mujal üle kogu maailma.

Sõdur teab, mille ta mängu paneb. Nii nagu teab seda kirikuehitaja, skaut/gaidjuht, Sihtkapitali kaudu ühiskonna majandaja ja vabatahtlik dzhässfestivali korraldaja. Meil on õnneks ikka veel põhimõttelisi inimesi, valmis toetama eelkäijate eeskujul kestvat ülesehitamise projekti nimega vaba ja sõltumatu eestlus.

Märkmed: