Tänases lehes on antud palju ruumi viimasel nädalal Gruusias toimunule, ja seda põhjendatult. Venemaa äsjane jõhker kallaletung väikesele naaberriigile ja selle terviklikkuse lõhkumine oma rahvuskaaslaste „kaitsmise“ sildi all ei tohiks kedagi jätta ükskõikseks. Rünnak Gruusiale tõestab, et Venemaa on valinud oma naaberriikide mõjutamise vahendiks nüüd sõjalise tee ega kõhkle ründamast teisigi naabreid. See kõlab kui tormihoiatus. Ühes teises kontekstis öeldud fraas „Inimesed, olge valvsad!“ sobib siia hästi.

Eesti Riigikogu liige Andres Herkel ütles teisipäeval riigikogu erakorralisel istungjärgul peetud kõnes, et maailm, milles me elame, on kaotanud viimastel päevadel oluliselt oma senist turvalisust“. Selles muutunud maailmas süveneb ka meie mure ja ohutunne oma riigi käekäigu pärast. Eesti poliitikud ja analüütikud nendivadki, et Gruusia sündmuste lõpplahendusest sõltub meiegi julgeolek. Mõnede vaatlejate arvates on vaid aja küsimus, mil vägede sisseviimist proovitakse mõne teise väikeriigi (näiteks Eesti) peal.

Gruusia saadik NATO-s ütles, et allianss tegi kevadel Bukarestis oma tippkohtumisel suure vea, kui ei andnud riigile liikmelisuse tegevuskava. Venemaa tõlgendas seda „rohelise tulena“ ja ilmse garantiina, et lääs võimalikku relvakonflikti ei sekku.

Vene invasioon Gruusiasse polnud spontaanne kallaletung, vaid pikalt ette planeeritud ja hästi ajastatud (olümpia!) aktsioon, millele eelnes arvukalt ettevalmistavaid provokatsioone ja põhjusigi leiti piisavalt. Küllap julgustas Kremli ladvikut ka lääne leige reaktsioon ligi 10 aastat kestnud Tshetsheenia sõdadele. Kui sageli või põhjalikult press neid valgustas? Väga juhuslikult ja pinnapealselt.

Lääs seisab nüüd keeruliste valikute ees. Toetades habrast demokraatiat Gruusias riskitakse Venemaa vihaga, mis võib väljenduda näiteks nafta- ja gaasikraanide kinnikeeramises ning poolehoiu osutamises tuumaambitsioonidega Iraanile kas-või kiusu pärast.

Noorteühingu Avatud Vabariik juht Evgeni Kristafovitsh tõdeb, et kui Gruusia asemel oleks olnud Eesti, oleksid aga NATO põhikirja 5. artikli alusel sekkunud kohe Eesti liitlased, mis sisuliselt oleks tähendanud III maailmasõda, milleks Kreml pole siiski veel valmis (EPL, 12.08). See on siis hea uudis meile.

Mõjuv oli Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese avaldus 12. augustil Tbilisi Rustaveli väljakul toimunud meeleavaldusel. „Ma tulen Eestist. Kui teie olete tule all, oleme ka meie tule all. Kui teie vabadust rünnatakse, rünnatakse ka meie vabadust,“ ütles Eesti president võimsate toetusavalduste saatel. Saatusekaaslased mõistavad üksteist, eriti tormides.

Kolumnist Enn Soosaar on veendunud, et ajalooratta tagasipööramisega impeeriumide õitseaega ei ole vaba maailm nõus leppima ega lepigi. Loodetavasti on tal õigus. (EPL, 13.08.)

Märkmed: