Juhtkiri: Teeleminek ja kojutulek
Arvamus 19 Sep 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Sellist nime kannab Ursula Schützi loodud monument, mis püstitati 25. septembril 2004 Dalarö maalilisse aedlinna, kui 150 eestlase saabumisest sinna möödus 60 aastat. Mälestussammas on tegelikult mõeldud kõigile eesti põgenikele, kes pidid kord kodumaa jätma ja tundmatule teele asuma. Nende hulgas polnud vist mitte ühtki, kes poleks lootnud peatselt koju tagasi tulla. Paljude kojutulek aga viibis ja viibis või jäi koguni aastakümneid painavaks teostamatuks unistuseks.

Oleme taas jõudnud aega, mil meenutame 70.000 eestlase põgenemist läände. See oli ajendatud totalitaarsest punasurvest, mille hirmutegusid olid paljud kogenud juba 1941. aastal. Oli hästi teada, et punavõimud jahivad eriti ühiskonna koorekihti – ärksaid inimesi, haritlasi, poliitikuid ja kõrgemaid sõjaväelasi. 1941. a. kommunistlikust terrorist pääsenute ainsaks päästerõngaks jäi põgenemine läände.

Õieti põgeneti kolme lainena. Juba aastatel 1942–1943 lahkus Soome 5000-6000 inimest. Need olid peamiselt noored mehed, kes läksid varju Saksa mobilisatsiooni eest või põgenesid Saksa sõjaväest. Suur osa neist olid tulevased soomepoisid, kuid läksid ka ärimehed ja intelligendid; samuti ingerlased Paldiski kaudu. Teine suurem põgenemine oli Rootsi, kuhu läks hinnanguliselt 5000 inimest.

Suurim põgenemine leidis aga aset augustis-septembris 1944. Rootsi läks siis 20.000, Soome 2000-3000 ja Saksamaale ca 42.000 inimest. Kulminatsiooniks kujunes septembri teine pool, mil punaväed olid jõudnud juba ohtlikult lähedale. Sinimägedes Saksa vägedes võidelnud eesti meeste kangelaslikkus võimaldas põgenikel veel 12. tunnilgi lahkuda.

Kõik läksid teele lootuses peatselt koju tagasi pöörduda. Ei heidutanud neid sügistormid, karid, miinid, kipakad ja ülekoormatud paadid, ööpimedus ega tundmatu tulevik. Kõiki ähvardavaid ohte trotsiti ja eelistati punaokupatsioonile.

Nii hõljusid 64 aastat tagasi Läänemerel loodusjõudude meelevallas paadikesed ja ka laevad arvukate põgenikega.

Meenub kunagi nähtud ajalooline foto, kus sajad rannarootslased ootasid 1944. a. septembris Vormsis Sviby sillal järjekordset põgenikelaeva. Nende nägudelt võib välja lugeda pinget, ängi ja küsimust: mis meist saab?

Nende mure oli põhjendatud, sest mitte kõik ei jõudnud õnnelikult võõramaa randa. 22. septembri hommikul pommitasid Vene lennukid Läti ranniku lähedal põhja laatsaretlaeva Moero, mille pardal oli hinnanguliselt 3300–3500 põgenikku, kellest eluga pääses vaid 650…

Meie rahva saatus on olnud karm ja heitlik. Aga ka siis, kui paadipõgenikud ei näinud sünges öötaevas ühtki tähte, särasid Rootsi rannas tuled, mis kuulutasid neile paremat tulevikku. Seal algas nende uus elu, mida võib ka tinglikult kojutulekuks nimetada. Kuigi põgenike tee pole olnud lihtne ega sile, ei ole nad raskustele alla vandunud ja on kujundanud imetlusväärse eesti ühiskonna väljaspool kodumaad. Nad väärivad selle eest tänu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus