Juhtkiri: Tagasipöördumisest
Arvamus 30 Nov 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
On möödas aeg, kus eestlased võis elukoha tõttu liigitada laias laastus kaheks — Eestis ja väljapool Eestit elavad, viimased reeglina sõja tõttu kodumaalt põgenenud ja nende järglased. Tänapäeval on olukord muutunud: iseseisvuse saabudes, õppe- ja töövõimaluste avardudes ja Euroopa Liiduga ühinemise tõttu on kodumaalt lahkunud kümneid tuhandeid eestlasi, kelle suurim erinevus omaaegsete põgenikega on see, et kodumaalt on lahkutud vabatahtlikult ning sinna on alati võimalik tagasi pöörduda. Paljud seda teevad, kuid mitte kõik.

Hiljutine Rahvuskaaslaste programmi konverents Tallinnas tõestas, kui tähtis on see temaatika Eesti riigi jaoks — nimelt on välismaal elavad inimesed väga oodatud kodumaale tagasi; eestlasi on koju kutsunud ka president Toomas Hendrik Ilves. Tagasipöördujate jaoks on loodud sotsiaalprogramm, mis aitab kohanemisraskustest üle saamisel; arutlusel on, mida võiks teha, et Eestisse pöördumine veelgi atraktiivsemaks muuta. Kodumaa on vaba ja pakub rohkelt võimalusi.

Kahtlemata pole tagasipöördumine lihtne vanema põlvkonna jaoks, kes on aastakümnete vältel rajanud kodusid mitmel maal — otsast alustada on tulnud mitu korda ja seda veel pensionieas tegema hakata pole lihtne. Rääkimata perekonnast, lastest ja lastelastest, kelle lähedalolek on vajalik. On üsna ebatõenäoline seegi, et mitu generatsiooni korraga Eestisse kolimise kasuks otsustavad. Samuti vähetähtsad pole praktilised põhjused nagu arstiabi, kindlustused jpm., mida teise riiki kolimisel kindlasti arvesse võtta tuleb. Loomulikult pole ükski neist ületamatu raskus — kui inimesel selleks tõesti tahe olemas, saab üle kõigest, nagu paljud seda teinud on. Nagu nii mõnigi on öelnud, kaalub ka mõningased kohanemisraskused üles igapäevane võimalus kõnelda kõikjal eesti keeles ja kuulda seda pidevalt enda ümber. Aga suur osa inimesi eelistab siiski ka vanaduspäevad veeta riigis, kuhu aastakümneid tagasi kodu loodi, sest uuesti alustamine, kuigi oma kodumaal, pole kergete killast.

Kerge pole minna ka võõrsil sündinud ja juba keskikka jõudnud põlvkonnal, kes enamasti hea haridusega ja oma alal professionaalsed inimesed. Eesti on nende jaoks ennekõike vanemate kodumaa, mida nad heameelega külastavad. Siiski on seal püsiva elukoha leidnud mitmed, ja suuri edusamme teinud.

Enam uuele avatud on ehk noored, kellest paljud ei pelga teise riiki kolimist. Nii need, kes sündinud väljaspool Eestit kui need, kes sealt õppe- või töövõimaluste tõttu lahkunud. Nagu meie eelmises lehenumbris rääkis Eric Roodus, endine torontolane, kes juba neljandat aastat elab kodumaal, on just noorem põlvkond see, keda tuleks tõhusamalt Eestisse kutsuda. Hr. Roodus on üks neist, kes pärast viit aastakümmet Kanadas tagasi Eestisse kolis, julgustades teisigi sama sammu astuma, enne muidugi hoolikalt järele mõeldes.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus