Septembrikuu meenutused on täis ahastusi. Ühelt poolt tähistatakse septembris Tallinna „vabastamist“. Pagulased aga mälestavad Tallinna ülevõtmist Punaarmee poolt ning kümnete tuhandete eestlaste põgenemist Nõukogude okupatsiooni eest — Soome, Rootsi, Saksamaale ja sealt edasi USA-se, Kanadasse jm.

Samuti eristuvad mõisted ‘pagulane’ ja ‘emigrant’. Üle 50 aasta nõukogude väljaannetes emigrantideks tembeldatud eestlased kandsid lääne pool raudeesriiet teadlikult oma ‘paguluskaubamärki’, sest see toetus ajaloolisele tõele: N. Liit oli taas okupeerimas Eestit; põgenejate peamine põhjus oli hirm võõrvõimu repressioonide ees, kuna kommunistid olid juba 1941.a. küüditamise ja hävitamisega räigelt ette näidanud, milleks nad on võimelised. Pagulased olime kuni augustini 1991.

Pagulane on see, kes põgeneb kas surma, isikliku tagakiusamise või rõhumise eest. Ta on sunnitud oma kodumaalt lahkuma ja ei saa koju pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole paranenud. Ta ei otsusta ise, millal ta põgeneb kodumaalt. Tal puudub oma riigi kaitse.

Kuigi ei osata veel öelda, kui paljud põgenesid võõrvõimu eest, võib hinnanguliselt arvata, et ühtekokku umbes 70.000-80.000. Arvatakse, et iga kümnes hukkus, kuna merel luurasid ja hävitasid põgenejaid Vene lennukid ja allveelaevad ning väiksemaid, avamerel sõitmiseks mittekõlbulikke paate viis põhja tormine meri. Nendest, kes jõudsid Saksamaa pinnale, said paljud surma liitlaste õhurünnakute läbi.

Siinjuures mainime ka eesti sõdurit, kes pärast Eestist lahkumist oli sunnitud võõrsil võitlema. Tema läbielamistest rindel kui ka tagalas, mis lõppesid kapitulatsiooniga ning algasid vangilaagrite julmustega, ei saa mööda minna, kui meenutada 1944.a. sündmusi.

‘Emigrantlik ladvik’ oli lemmikväljend nõukogude propagandistidele ja kirjeldas neid, kes juhtisid meie ühist välisvõitlust. Nüüd esineb harva väljendit ‘emigrant’ tolleaegsete pagulaseestlase aadressil (s.t. nende eestlaste kohta, kes põgenesid totalitaarse rezhiimi eest). ‘Väliseestlane’ oli see, kes lahkus kodumaalt enne esimest okupatsiooni 1940.a. Nüüd on üldiselt võetud kasutusele väljend ‘eestlased võõrsil’, et kirjeldada neid, kes praegusel ajal moodustavad meie kogukonna välismaades, vaatamata sellele, mis põhjustel nad kodumaal ei viibi. See arv võib ulatuda kuni 200.000, mis moodustab juba arvestatava kriitilise massi, kui tal oleks piisavat ühistunnet ja kokkukuuluvust. (Aga see juba nõuab teist juhtkirja.)

Pagulaste ellu tõi põgenemine täieliku muudatuse, kuna maha tuli jätta kodumaa, varandus, töökoht ja sõduritel tihti oma pere. Drastilisi kohanemisraskusi tuli ületada.

Olime ‘DP-d’, põgenikud, pagulased. Lääneriikidel oli selge, et põgenikuteele asuti totalitaarsete riikide survel, et kodumaa vabadust kaitsta pole võimalik. Sellest seisundist lähtudes me aitasime lääneriikidel mitte Eestit unustada ja pidada rangelt kinni annektsiooni mittetunnustamisest. See oli võimalik pagulasel, aga mitte emigrandil.

Märkmed: