Enamasti arvatakse, et Eesti iseseisvuse kantsid on Kadriorg (president) ja Toompea (valitsus). Nendele on harjutud lootma ja neid ka süüdistama, kui asjad viltu lähevad.

Ometi on meil palju muudki tähtsat: territoorium, rahvus, ajalugu, oma keel, väljapaistvad isikud jne. Kui poleks seda väikest maalappi Läänemere kaldal, poleks meil täna oma riiki; ent ka ilma andekate ja pühendunud juhtideta poleks meil vaba Eestit.

Läheneme Eesti Vabariigi 89. sünnipäevale. See aastate jada kätkeb endas palju sellist, mida pole suudetud veel täpselt välja uurida ega kirja panna. Võib-olla õnnestub seda tulevikus teha, kui infotehnoloogia „kappab“ edasi samas tempos?

1940. a. purunesid lühikest aega vabadust nautinud eestlaste unistused. Algas riigi lammutamine ennenägematu vägivalla saatel. Kaitsejõud desarmeeriti, Eesti juhid tapeti või saadeti Siberisse. Vabadussõjalased ja nende järeltulijad haarasid II maailmasõjas relvad Eesti vabaduse kaitseks. Nende võitlus kujunes rängaks ja ohvriterohkeks; kindlasti mitte aga mõttetuks, sest see võimaldas kümnetel tuhandetel eestlastel pageda punavõimu eest. Kui palju valu ja isiklikke tragöödiaid see kõik kaasa tõi!

Taanis elav eesti ajakirjanik Vello Helk ütles intervjuus ajakirjale Kultuur ja Elu (#3, 2006): „Nagu armastame oma vanemaid, nii peaksime südames olema seotud selle maa külge, kus oleme sündinud.“ Hr. Helk ütleb, et kuigi ta on kolmveerandi oma elust elanud võõrsil, rajaneb tema muljete kogumik noorpõlvel. Ta nimetab seda vundamendiks ja kõike ülejäänut lisandiks. Küllap tunneb samuti enamus meie lugejaid. Kuigi kaugel Eestist, oleme seotud südames tema külge. Ränk ajalugu on meid õpetanud oma emotsioone ohjeldama. Väline vaoshoitus on aga petlik, sest sisimas kannab enamus meist elavat tuld, rahvuslikku uhkust ja armastust oma isamaa vastu.

Anneli Aasmäe kirjutas kunagi Arteris väliseestlastest, kes üle pika aja tulid koduradadele või polnud seal kunagi viibinudki: „Silmad sinimustvalgeid ideaalpilte täis, astusid nad Valge Laeva pardalt maale... Nad kõndisid tänavatel, mille munakive olid püüdnud lapsepõlves vanadelt postkaartidelt loendada, ja mekkisid kodumaa sümboliks saanud mustjat rukkileiba...“ Maarjamaa kutsub ikka oma lapsi jõuliselt koju.

Kuid täna mõtleme eeskätt rahvuskangelastele tänu kellele Eesti Vabariik sündis ja kellesse kõik tõelised eestlased (olenemata asukohast) on alati suhtunud sügava austusega. Gustav Suitsu parafraseerides võivad küll tammepuud tormis murduda, kuid „need mehed jäid aatele truuks“. Nüüd pole neist elavate maal enam ühtegi. Seda hoolikamalt tuleks aga säilitada sangarite mälestust. Loodame, et Eesti Vabariigi 90. aastapäeval on lõpuks vabadussammas kangelaste mälestuseks püstitatud ja pronkssõduri häiriv kuju teisaldatud. See on Eesti riigi võlg kangelastele.

Märkmed: