Juhtkiri: Rõhuasetus
Arvamus 23 Feb 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ühiskonna, hariduse ja tehnoloogia kriitik Neil Postman hoiatas juba põlvkond tagasi, et inimkond on kaotamas nii keskendumisvõime kui oskuse püülida olulise meid ümbritsevast infoküllusest. Postman tundis muret 1985. aasta teoses "Amusing Ourselves to Death" selle üle, et elektroonilise meedia mõju on sööbiv ning õõnestab demokraatliku ühiskonna põhimõtteid.

Tänapäeva interneti ning selle kõrvalmõjuna koheste uudiste laiali külvumisega on Postmani ennustus isegi teravamalt tunda. Ülekoormatud ajud nõustuvad rõhuasetustega, sõnade valikuga, selmet ise aega võtta, püüda aru saada toimunust. Meedia roll on siin eriti oluline; teame, kuidas eriti televisioon on süüdi valikulises ning pahatihti ainult negatiivse teabe edasiandmises. Kui vaid pisike osa infost saab avalikustatud ja sedagi läbi reitingute sooviva prisma, siis kujuneb kõik meelelahutuseks. Mida vanasti tunti kui suutäit — "sound bite" — on nüüdseks näkitsus — "sound nibble". Kõhtu täis ei saa, seedimiseks mitte ainult puudub aeg, vaid ka tasakaalus korralik eine.

Sellises küllusemaailmas on paraja irooniana nälg faktide ja tõe järgi. Ei aita sugugi kaasa, kui meedias tarvitatakse meetodeid ja sõnu vaid selleks, et hetkekski stimuleerida neelurefleksi. Serveeritakse seda, mis müüb, mõtlemata pikemalt sellele, kas on kirjutatud, öeldud, esitatud seda, mis peegeldab juhtunut või olmet.

Paraku pole see mitte ainult Põhja-Ameerika fenomen. Need vähesed infokalorid, mida pealiskaudsus pakub, ei ole paljudele piisav, otsitakse sensatsioonilisemat. Mingi vajadus lisada vürtsi supipatta on, kuigi ehk inimlik, samuti mitte eetiline — seda eriti, kui ei olda kajastatavaga kursis. Näeme seda vahest kodumaises ajakirjanduses, kui ei olda kodus sellega, mis toimub väliseestlaskonnas.


Meie lehte, näiteks, ei saa järjekindel lugeja pidada "hurraaoptimistlikuks". Kuid just selliselt kirjeldati Eesti Elu hiljuti ühes kodumaa nädalalehes. Arvestades demograafiliste realiteetidega on muresid siin piisavalt; siiski on samas olemas ka tugev paguluses sündinud põlvkond, kelle eetilised ja isamaalised väärtused on mine sa tea kindlamalt paigal, kui mõnel kodumaisel poliitikul või ärimehel.

Kohalik eestlaste kogukond seisab vabariigi aastapäeva piduliku ja suurejoonelise märkimise lävel. Ürituste kordaminekuks on õla alla pannud just see tugev keskealine põlvkond, kes küll oma tegevuses ei näe hurraaoptimismi, vaid pigem järjekindlalt rahvuslikku kuuluvust.

Postman kirjeldas, kuidas meedia mõjutab inimesi valikulise rõhuga mõtlema teisiti. Meie väikese rahva tegevust nii Torontos kui Tallinnas peaks suunama rõhuasetus eestlusele ja selle säilitamisele. Teisisõnu, positiivsele enesepeegeldusele, mis küll ajalehti ei müü, kuid on asendamatu eestluse elujõu tagamisel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus