Oleks ju tore 1. jaanuaril keerata uus, puhas lehekülg pealkirjaga „2009“ ja jätta seljataha kõik 2008. aasta mured. Kahjuks pole see aga võimalik ja nii tuleb meil vedada vanuri ehk aasta 2008 probleemid endaga kaasa üle uue aasta lävepaku.

Meile oli 2008 pidulik aasta, sest tähistasime oma riigi 90. juubelit. Toronto eestlastel oli tänavu ka eriline ja unustamatu võimalus kohtuda maikuus president Toomas Hendrik Ilvesega.

Ometi on majanduse ja rahanduse üleilmsed ootamatud uperpallid (äkki on need koguni tsunamid?) puudutanud meid kõiki suuremal või vähemal määral. Ajad on rasked, majandus käib alla ja paiguti näib, et kõige helgemad peadki ei suuda mingeid arukaid lahendusi pakkuda. Paljud head ideed ja otsused jooksevad liiva ega suuda rahvaid päästa kriisidest; kõik näib minevat justkui isevoolu kontrollimatut teed. Maalitakse üha mustemaid stsenaariume ja tehakse järjest süngemaid prognoose. Isegi suurimad optimistid on kaotamas lootust.

Mis siis veel rääkida eestlastest, kes on enamjaolt juba loomupäraselt pessimistid. Päikesevalguse vaegus ja Maarjamaa geopoliitiline asend on meid sellisteks aastasadade vältel kujundanud. Ja praegu on pessimismiks muidugi eriti põhjust. Majandusanalüütikute hoiatused-manitsused leiavad meie seas kergesti kõlapinda; ehkki teame, et ajalugu liigub mööda spiraali ning headele aastatele järgnevad halvemad või hoopis halvad ja siis jälle paremad, ei taha me viimast uskuda. Paljud kogevad ka omal nahal majanduskriisi tagajärgi: tööpuudus kasvab, kinnisvaramull on lõhkenud, raske on võlgu maksta jne.

Kuid 1939. a. detsembrikuu väljaandes „Majasõber“ heietati põhjendatult märksa süngemaid mõtteid: „Verise vaenu sünged pilved on laskunud Euroopa kohale ja inimesed, kes on loodud üksteise vendadeks, seisavad relvastatult vastamisi, et külvata surma ja hävitust … Näib, nagu polekski maailmas enam midagi püsivat, millele inimene võiks toetuda oma meeleheitlikkudes muredes homse päeva pärast… Torm, mis uhub üle kogu maailma, paiskab raskeid murdlaineid ka Maarjamaa pühale pinnale…“ Samas arvatakse, et „me pole veel nähtavasti maksnud oma vabaduse eest täit hinda, seda hinda, mis see suur and on väärt“.

69 aastat hiljem teame, et Maarjamaa vabaduse eest makstigi ränka hinda. Nii raske kui ka mõnel perel ka praegu on, ei seisa ometi eestlased käesoleval aastavahetusel silmitsi relvastatud vaenlasega, kuid mis veelgi tähtsam – me oleme vaba rahvas! Nõustugem siis peaminister Andrus Ansipiga, kes ütles SLÕhtulehele antud aastalõpu intervjuus, et pessimism ja ülearune muretsemine on põhjendamatud. Küsimusele, milline on tema soov Eesti rahvale 2009. aastaks, vastas peaminister: „Tahan, et inimesed usuksid endasse ja usaldaksid ennast. Rohkem eneseusku!“

See võiks olla iga eestlase moto aastal 2009 – elagu ta siis kodu- või välismaal.

Märkmed: