Just ülestõusmispühade eel, kui kristliku maailma pilgud on pööratud ristile, puhkes Eestis taas tüli Vabadussõja võidusamba ümber, mis kujutab endast Vabadusristi.

Maailmas on palju erineva tähendusega riste, mis kõik ei sümboliseeri sugugi ristiusku. Rist kätkes endas muistsetele rahvastele nelja ühtsust – ilmakaari, aastaaegu ning ürgaineid – tuld, õhku, maad ja vett. Eestlane tundis risti juba 2500 aastat tagasi. Sellega ei kangastanud talle mitte valu ja kannatused, vaid kaitse kurjuse vastu.

Vabadusrist, millest võidusammas tuletatud, on kunstnik Nikolai Triigi kujundatud. See on Eesti Vabariigi sõjaline autasu, mis kehtestati Ajutise Valitsuse otsusega 24. veebruaril 1919.

Kes meist ei tahaks, et Tallinna kerkiks lõpuks imposantne ja pilkupüüdev mälestusmärk Vabadussõja kangelastele?! See on nendele (mitte meile ja turistidele) mõeldud ning nad väärivad seda.

Mida ütleksid need sangarid ise praeguse konflikti kohta, mis on ammu väljunud normaalse debati raamidest ja mida on kurb siit kaugelt jälgida? Kas Vabadusrist oleks nende meelest ka primitiivne, ideoloogiliselt vale ja kunstiliselt küündimatu? Kas nad sooviksid mingit ultramoodsat memoriaali, millel pole mingit sidet Vabadussõjaga? Nii kristlik rist, Vabadusrist kui ka punane rist olid Vabadussõja kangelastele tuntud sümbolid, milles nad ei näinud midagi kardetavat ega ebaharilikku. Miks tekitab siis Vabadusrist sellist paanilist hirmu ja viha tänapäeval?

Tallinna kavandatud võidusamba vastu on asunud paljud professionaalid ja intellektuaalid. Kunstiringkonna rahulolematus võib ju olla põhjendatud, nemad oskavad kõige paremini kujutleda maketti tegelikkuses ja hinnata selle sobivust ümbrusega. Aga miks on sellega alles nüüd esile tuldud, kui kõik otsused on juba tehtud, ja – nagu Andrus Kivirähk tabavalt märkis – tshehhi klaasipuhujatel juba põsed õhku täis? Miks arhitektid ja kunstnikud ei esitanud õigel ajal võistlusele oma professionaalseid töid? Pealegi tellis kaitseministeerium just Eesti Arhitektide Liidult konkursi tingimused.

Lihtinimesele näib, et noored insenerid ja arhitektid on kujundanud klassikalise ja ilusa mälestusmärgi. Nad on seda ka vastutulelikult muutnud ja kohendanud-kohandanud.

Eesti Kunstiakadeemia professori Katrin Kivimaa sõnul rikuks aga võidusamba püstitamine Tallinna ühe peaväljaku ja lõhestaks üha enam ühiskonda. Ta loodab, et Eestis peaks kodanike (protesti)hääl kuuldav olema. Aga kuidas on samba pooldajate häälega? Väga paljud on oma toetust väljendanud rahalise annetusega, mitte üksnes allkirjaga.

Püüdes jääda neutraalseks, nagu Eesti Elul kombeks, olgu siiski mainitud, et kavandatav võidusammas sobib rahva enamuse (üle 70%) arvates sümboliseerima eestlaste vabadusvõitlust. Küllap oleks ehk aeg ristisõda lõpetada; see on ühiskonda juba liigagi lõhestanud. Aga ega üksmeelt leitud ka Lihula mälestusmärgi ja pronkssõduri osas. Sambad on meile jätkuvalt valus ja keeruline teema.

Märkmed: