Winston Churchill olevat leidnud, et kuigi demokraatia on vigane süsteem, pole inimkond paremat suutnud veel rakendada. Selles kontekstis peaks vaatama nii valimisi kui rahvaküsitlusi.

Esimesed toovad meile juhte ja ministreid, ja eks nende hulgas on ka vahel neid, keda on vaja välja vahetada. Valitsustega on ikka nii – õnnestunud või mitte, jäägu aga sõnaõigus meile, valimiste kaudu rahva otsustada. Referendumid annavad aga vox populi suunamise mitte ministritele, vaid kodanikele, eriti küsimustes, mis võivad piirata rahva enesemääramisõigust.

Möödunud nädalal ratifitseeris Eesti Riigikogu Lissaboni lepingu, mille arhitekt, endine Prantsuse president Valéry Giscard d’Estaing on öelnud, et selle sisu pole isegi mõeldud tavakodanikule arusaamiseks – jätke Euroopa Liidu juhtimine poliitikutele.

Päev hiljem otsustasid iirlased rahvahääletusel, et Lissaboni lepe ei vasta Iirimaa huvidele.

Kanadas toimusid 1980. ja 1995. a referendumid, kus Québeci valijatele anti võimalus lahti lüüa riigist, mille seadused juba kaitsesid nende prantsuse kultuuri ja keelt. Mõlemal korral valisid nad Kanada koosseisu kuulumise. (Muide, New Brunswick naudib ainsa provintsina ametlikku kakskeelsust.)

Eestis oli omakorda oluline rahvahääletus 1991. aastal, kus küsiti: „Kas Teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?“ Ja kui Québecis otsustati napilt Kanadasse kuulumise kasuks, siis Eesti oludes olid arvud ülekaalukalt iseseisvuse heaks, mis pole muidugi ime. Aga neid tasuks siin korrata: valijate nimekirjas oli 1,144.309 isikut, hääletas 948.130, neist peaaegu neli viiest osalenust (77,83%) jaatavalt.

Ajalooline pretsedent on olemas – rahvas soovib, et Eesti otsustaks ise oma tuleviku üle. Rõhutaksin siin just sõltumatust.

Marko Mihkelson kirjutas 9. juunil oma võrgupäevikus, et „Euroopa Liidus on on kujunenud viimastel aastatel sisuliselt konsensuslik arusaamine, et ükski liikmesriik eraldi ei ole täna enam suuteline rahvusvaheliste suurprobleemidega edukalt tegelema,“ lisades, et „Saksamaa, Prantsusmaa või Suurbritannia on järk-järgult allutanud oma rahvuslikke ambitsioone Euroopa Liidu ühishuvide teenistusse“.

Aga mis need ühishuvid siis on? Kes seletab lahti Lissaboni leppe?

Peaminister Andrus Ansip tutvustas Eesti seisukohti Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis sel teisipäeval, valmistudes 19.-20. juunil toimuvaks Euroopa Ülemkogu tippkohtumiseks. Ansip ütles, et iirlaste otsust tuleb austada ning lisas, et kõik riigid peaksid jätkama Lissaboni lepingu ratifitseerimisega. „Kõikidel liikmesriikidel peab olema võimalus öelda oma seisukoht Lissaboni lepingu kohta,“ ütles peaminister.

Kuid selline seisukoht ei tõmba punktiiri; kas tõesti vaid pitseri hoobiga tembeldavad poliitikud d’Estaingi keeruka lepingu juriidiliselt kehtivaks?

Märkmed: