Venemaal valiti 2. märtsil uus president. Ettearvatult sai Vladimir Putini mantlipärijaks tema enda soosik Dmitri Medvedev (42). Pseudovalimistel ehk valimisfarsil jäi venelastel üle juba ette programmeeritud võit vormistada. Raha ei raisatud, valimiskampaaniat ei korraldatud. Mis olnukski selle mõte? Barack Obama ja Hillary Clinton, kes kulutavad miljoneid dollareid võitluses oma partei juhtpositsiooni pärast, võiksid selle üle „kadedusest roheliseks minna“, arvas Anne Applebaum 3. märtsi Washington Post’is.

Medvedev võitis enam kui 70,2%-lise häälteenamusega. Kommunistide juhi Gennadi Zjuganovi saagiks jäi 17,72%; Liberaalse Partei peremees Vladimir Zhirinovski pidi leppima 9,34 ja Demokraatliku Partei liider Andrei Bogdanov kõigest 1,29%-ga. Valimistel osales 69,78% valimisõiguslikest kodanikest.

Pühapäeva õhtul rühkisid Putin ja Medvedev hoogsal sammul vihmasajus vabaõhukontserdile, moodustades otsekui lahutamatu tandemi või dueti. Medvedev lubas seal 20.000-lisele vaimustusest huilgavale publikule, et jätkab oma eelkäija poliitikat. Ometi on Putin oma sõbrale ja aatekaaslasele jätnud üsnagi ebameeldiva pärandi – kõrge inflatsiooni, korrumpeerunud bürokraatliku süsteemi ja sotsiaalselt äärmiselt lõhestunud ühiskonna.

Ehkki ajal, mil Putin teenis endale KGB kannuseid Dresdenis, kuulus Medvedev Vene ühe edumeelsema poliitiku, Leningradi omaaegse linnapea Anatoli Sobtshaki „õukonda“, võlgneb ta oma karjääri suures osas just Putinile.

Kui Putin saab tõepoolest Venemaa peaministriks, nagu lubatud, annab see Medvedile omakorda autoriteeti juurde, sest Putin on endiselt venelaste iidol. Medvedevi-Putini „duetti“ peetakse väga harmooniliseks. Mõistagi kasutavad nad oma laulutekstidena suurvene lüürikat. Osa vaatlejaid arvab aga, et Putini-Medvedevi dueti harmoonia on teeseldud ja et nende sõbralikud suhted võivad mingil hetkel mureneda. Frankfurter Rundschau kirjutas esmaspäeval: „Vene uuel presidendil on tõsine probleem; ta on liiga pehme loomuga ja tal pole iseseisvat poliitilist selgroogu.“ Vaevalt see Kremli valvsatele kotkastele meeldib.

President Toomas Hendrik Ilvese hinnangul on tänane Venemaa omaaegse Weimari Vabariigi hõnguline. Seal ei igatse nähtavasti keegi – ei rahvas ega valitsejad – demokraatiat, kodanikuvabadusi ega nendega kaasnevaid väärtusi. Küll aga tahetakse Moskva mainet maailma silmis parandada ning tuhmunud vene shovinismi kolukambrist välja tuua ja läikima lüüa.

Meid huvitab muidugi eeskätt, milliseks võiksid kujuneda Kremli võimuvahetuse järel Eesti-Vene suhted. Endine Eesti suursaadik Venemaal Mart Helme arvab, et Medvedevi presidendiks saamine ei tähista sugugi uue ajastu saabumist. Tema meelest on pigem tegemist dekoratsioonide ja maskide vahetusega.

Jaanus Piirsalu küsib 5. märtsi Eesti Päevalehes: „Kummast saab ikkagi peremees, kas Medvedevist või Putinist?“ Seda näitab meile tulevik.

Märkmed: