Eesti riiki ja rahvast tabas 14. märtsi ööl korvamatu kaotus — elavate maalt lahkus president Lennart Meri. See juhtus traditsioonilise emakeelepäeva esimestel tundidel, mis on vägagi sümboolne, sest eesti keelt pidas lahkunud president meie rahvuse püsimise üheks tähtsamaks garantiiks.

Paar päeva varem suri üks teine endine president — Jugoslaavia kunagine riigipea Slobodan Milosevic oma Haagi vangikongis, süüdistatuna genotsiidis jt inimsusevastastes kuritegudes. Mõlemad riigijuhid olid kahtlemata karismaatilised kujud, aga kui erinevad olid nende taotlused, põhimõtted, pürgimused ja ka surm! „Balkani timukaks“ tituleeritud Milosevic püüdis saavutada oma rahvuse shovinistlikku üleolekut vahendeid valimata, peamiselt teiste hävitamisega. President Meri, üks Euroopa briljantsemaid intellektuaale ja filosoofe, võitles oma rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise eest tsiviliseeritult — demokraatia lipu all. Koos Lennart Meriga sattus väike Eesti alati tähelepanu orbiiti. Meri seadiski oma eesmärgiks Eesti tutvustamise igal võimalusel ja viis seda ka järjekindlalt ellu. Teda on nimetatud visionääriks ning võrreldud misjonäri, evangelisti, prohveti ja kunstnikuga. Kõiki neid erilisi tunnusjooni ta endas ka kandis.

Iga Lennart Meri kõne oli tulvil vaimukusi, põnevaid mõttekäike ja ka paradokse. Meenutagem vaid 2000. a. ESTOt Torontos, kus meilgi oli võimalik temaga kohtuda ja tema esinemisi jälgida. Ta oli ISIKSUS inimesena, kirjanikuna, filmiloojana, ajaloolasena ja filosoofina, ennekõike aga Eesti presidendina.

Inglise kirjanik Gilbert Keith Chesterton märkis kord, et mõned n-ö suured isiksused sunnivad kõiki teisi end väikesena tundma. Tema hinnangul on aga tõeliselt suur isiksus see, kes paneb kõiki teisi end suurtena tundma. Just selline võime oli lahkunud presidendil.
Eestis seisavad tänavu ees riigipea valimised. Keegi on öelnud, et presidendina asetas Lennart Meri lati nii kõrgele, et teised suudavad üksnes selle alt läbi joosta. Siinkohal tasub meenutada, mida president Meri ise ütles Pärnus 2001. a. Võidupüha kõnes eelmiste valimiste eel: „Selle suve lõpus valib Eesti Vabariik uut presidenti, minu ametijärglast. Panen teile kõigile, kallid kaasmaalased, ennekõike aga Riigikogule ja valijameestele südamele: võtke kokku Eesti ajalookogemus ja katsuge igat kandidaati läbi valgustada just selle kandi pealt. Presidendiamet ei ole muretu pensionipõli, nagu mõned kipuvad agiteerima. President on Eesti hääl ja Eesti tegu. /.../ Presidendi töö on pikk maratonijooks, mida tuleb alustada värskelt ja lõpetada värskelt.“ Küllap tema juba teadis...

President Lennart Meri oli Eesti hääl parimas mõttes, jäädes kestma ja kostma üle aegade.

Märkmed: