Sotsioloog Andrus Saar leidis president Toomas Hendrik Ilvese aastalõpu intervjuud analüüsides, et Eesti ei vajagi presidenti (EPL, 29.12). Kirjutis on pipardatud üliterava kriitikaga presidendi aadressil; teda võrreldakse eelmiste riigipeade – Lennart Meri ja Arnold Rüütliga, kellele Saar jagab malbe kriitika kõrval ohtralt kiitust. Autor lõpetab oma artikli ettepanekuga alustada diskussiooni selle üle, kas selline väike riik nagu Eesti vajab üldse presidenti, kellest olevat tema sõnul saanud „koalitsiooni ripats“.

Järgides Saare üleskutset selleteemalise väitluse käivitamiseks, võtab 10. jaanuaril Delfis samal teemal sõna küberjulgeoleku nõunik Raul Rikk. Ta nendib, et presidendi puhul pole peamine mitte põhiseadusega ettenähtud funktsioonide täitmine, mida võiks teha ka keegi teine. Rikk tõstab esile presidendi rolli teist, ehk isegi olulisemat poolt – olla riigi arengu sihiseadja ja rahva puhta südametunnistuse hääl. Taktitundeliselt, targalt ja heatahtlikult on president Ilves seda ka alati teinud. Kaldumata üleolevasse manitsemisse, on ta tähtsustanud perekondlikku ja ühiskondlikku hoolivust ning üksteisest lugupidamist, astudes aga vajaduse korral teravalt vastu ühiskonna arengut takistavale rumalusele ja isekusele. Iseasi muidugi, kas teda on kuulda võetud.

Eesti on parlamentaarne vabariik, kus võim kuulub riigikogus enamuse saanud koalitsioonile. Jah, riigipea roll on tõesti suures osas sümboolne ja mõneti koguni kammitsetud. Presidendi institutsiooni on otsekui sisse programmeeritud võimalik rollikonflikt, leiab poliitikateadlane Raivo Vetik ning lisab, et riigipead on „kerge süüdistada erapoolikuses isegi siis, kui ta lähtub oma tegevuses mitte isiklikust kasust, vaid riigi huvidest ja ametivandest“. (Delfi, 30.12.) Vetik peab seetõttu vajalikuks presidendi valimiste süsteemi muutmist. Kui see peaks teoks saama, siis tuleks küll eeskätt mõelda presidendi autoriteedi tõstmisele ja tema sõltuvuse vähendamisele koalitsioonist.

Iga ajastu esitab presidendile erinevaid nõudeid. Ajalukku on jäänud esimene Eesti Vabariik ja N. Liidu okupatsioonist vabanemise periood tollaste riigipeadega. Eestile on nüüd avanenud uued võimalused rahvusvahelisel areenil. Kes suudaks meie riiki ja rahvast seal paremini esindada kui president Ilves? Jääb arusaamatuks, miks presidendi vajalikkuse teema on just praegu kilbile tõstetud, selle asemel tulnuks juba ammu mõelda Riigikogu valimiste seaduse muutmisele. See, mida tehakse meie, valijate antud häältega hiljem, on ju lausa absurdne! Kõnealuse seaduse autorid olid taasiseseisvuse aja alguses veendunud, et Eesti kodanikud polnud tollal võimelised järgima demokraatia põhimõtteid. Kas siis ka nüüd, ligi 20 aastat hiljem? Vastuolulise ja keerulise Riigikogu valimise seaduse muutmine pole muidugi enam võimalik valimisteni jäänud kahe kuu jooksul. Või puudub rahvaasemikel selleks soov? Aega on neil ju piisavalt olnud.

Märkmed: